Üldiselt kehtib fotograafias kõnekäänd, et valgusjõudu pole kunagi liiga palju. Teatud juhtudel aga näevad fotograafid kurja vaeva, kuidas valgusjõudu hoopiski alandada – seda peamiselt maastikufotode puhul, et aeg voolama jätta ja seeläbi luua ebareaalseid ja suisa muinasjutulisi pildilugusid.
Iga edasijõudnud fotograaf teab, et säriaja pikendamine on teatud piirini võimalik paari kerge nipiga – kui reguleerid ISO võimalikult alla ja ava võimalikult väikeseks. Pimedas on ka lahtise ava ja kõrge ISO-ga säriaeg suisa paarikümmend sekundit, nii et saad ka ilusa linnuteefoto ära teha.
Aga kui soovid pikasäripilte teha päeval? Kruti ISO ja ava kuidas tahad, säriaeg jääb ikka liiga lühikeseks ja selle vägisi pikaks vedamine tähendab lihtsalt foto ülesäritamist.
Appi tuleb vahva abimees, mida maakeeli nimetatakse keevitusklaasiks. Tegemist on neutraalhallide filtritega, mida toodetakse väga erineva tugevusega. Tõsiseks säriaja pikendajaks ehk „keevitusklaasiks“ peetakse aga filtreid, mis pikendavad säriaega vähemalt 10 stopi võrra (ND 1000) ja lasevad läbi 0,1% või vähem valgusest võrreldes olukorraga, kui filtrit ees poleks. Keevitusklaasiks kutsutakse neid hellitlevalt seetõttu, et ka keevitusmaskide ees olevad klaaside tumendused algavad umbes samalt tasemelt.
Tugevad neutraalhallid filtrid annavad igavuse käes haigutavatele fotograafidele võimaluse luua täiesti paralleelmaailma väärilisi fotosid. Kusjuures tegemist pole mingite suvaliste mänguasjadega, vaid ka tunnustatuimate maastikufotograafide kotis on võimsad neutraalhallid filtrid alati olemas.
Toon näiteks alloleva foto, mis on tehtud ND1000 filtriga. Pilt on tehtud juunikuus kell 14.18 ehk keset suvepäeva. Keerasin ava f/16 peale ja ISO jätsin 400-le, sest muidu oleks säriaeg läinud liiga pikaks – distantspäästikut polnud kaasas ja seega ei tulnud „bulb“-funktsiooni kasutamine pildi ära väristamise tõttu kõne alla, seega pidin hoidma säriaega alla 30 sekundi. See pilt ongi tehtud 20 sekundilise säriajaga. Kui ISO oleks olnud algselt planeeritud 200, oleks säriaeg tõusnud hoobil 40 sekundile.
Kuidas „keevitusklaasiga“ pildistada?
Esiteks pead teadma, mitme stopi jagu ta valgust kinni peab. Automaatfookusele ei tasu lootma jääda, sest sensor ei näe sellisest klaasist tavaliselt mitte midagi läbi. Tuleb teha natuke aritmeetikat.
Panin kaadri ja fookuse paika (ilma filtrita), sättisin ISO 200 peale ning avaks jätsin f/16. Avaprioriteediga andis kaamera säriks 1/25 sekundit. Kiire arvutus näitas, et kui ND 1000 ette keerata, siis 10 stopi vähenemisel oleks säriaeg algväärtust kümme korda kahega korrutades tulnud tervenisti 1/25*2≈1/13*2≈1/6*2≈0,3*2=0,6*2≈1,3*2≈2,5*2=5*2=10*2=20*2=40 sekundit.
Liiga palju, sest kaamera ilma „bulb“- funktsioonita üle kolmekümne sekundi ei särita. Tõstsin ISO ühe stopi võrra 400 peale, et säriaeg langeks 20 sekundile, lülitasin objektiivi manuaalrežiimile, et teravus samasse kohta jääks, keerasin kaamera samuti manuaalrežiimile ning sisestasin ISO 400, ava f/16 ja säri 20 sekundit. 2 sekundit viitpäästikut ja oligi korras, valgus toimis esimese korraga. See pilt on kusjuures täiesti töötlemata, ainult veepritsmed kloonisin maha.
Niimoodi „keevitusklaasidega“ pildistamine käibki 😊
Kui sul on ND 2000, siis pead arvestama 11 stopiga, ND 32 000 puhul aga juba 15 stopiga.
Millist klaasi valida?
Üldiselt peetaks neutraalhallide filtrite lipulaevaks NiSi toodangut, millel on küll üks ebameeldiv kõrvaltoime. Nimelt on see ehitatud nõnda heast (see pole nali!) klaasist, et maha kukkudes on kohe killud taga. Tuntud on ka Lee oma kuulsa Big Stopperiga. Need mõlemad on üpriski kallid kaubamärgid, kvaliteetset (ja kallist) kraami on turul veelgi.
See kõik ei tähenda, et kõik odavam kaup oleks kasutuskõlbmatu. Oluline on, et kui kasutad filtripesa, siis pane sinna vahele korralik ja kallis klaas, muidu hakkab valgus ebakvaliteetse plastiku ja objektiivi vahel vähesegi külgvalguse korral sillerdama.
Samas on mul NiSi kõrval sahtlis ka keermega Hoya PRO ND 1000, mis ajab asja väga ilusti ära ja on palju taskukohasem – Eestis poest ostes ca 100 eurot ja nagu ikka, eBays kordi odavam. Muideks, keermega versiooni kasuks räägib lisaks sillerduste vältimisele ka asjaolu, et kuna sellist filtrit kasutatakse tavaliselt ainult ühe konkreetse objektiivi (lainurk) ees, siis ei teki probleemi, et keerme diameeter teiste kotis olevate objektiividega ei ühildu ja ära jääb hulk jändamist filtrihoidikuga.
Kui aga tahad loojanguid pildistada, ei saa siiski hoidikutest ja filtrikomplektist üle ega ümber, sest taeva ja maa heleduse erinevuse tasakaalustamiseks on vähemalt ühte kiilfiltrit ikka juurde vaja.
Head aja voolutamist!