VÕIMAS GALERII: Kairo Kiitsaku eriliste pilvede ülevaade

Mõned pilved on teistest haruldasemad ja osasid ootavad fotograafid suisa aastaid, et neid pildile püüda. Toon välja erilisematest erilisemad pilvetüübid, mis kirglikumatel fotograafidel ootusärevusest käed värisema panevad ja mille nimel pole kahju ei päevi ega öid ohverdada.

Pärlmutterpilved

- REKLAAM -

Tõelised haruldused Eesti taevas. Teadaolevalt polnud veel enne 1. detsembrit 2019 pärlmutterpilvi Eestis pildistatud. Pärlmutterpilved ehk polaarstratosfäärpilved tekivad 15-25 km kõrgusel stratosfääris, kui temperatuur langeb alla -80°C. Mida madalam on temperatuur, seda paremad on tingimused pilvede tekkeks. Need õhukesed värvilised pilved võivad pakkuda väga kauneid vaatemänge. Pärlmutterpilved on jälgitavad peamiselt laiuskraadidel üle 50° nii lõuna- kui põhjapoolkeral enne ja pärast päikese loojumist või tõusu. Põhja-Euroopas, kaasaarvatud Eestis (väga harva), näeb neid kõige sagedamini just talvel.

Helkivad ööpilved

Valgete suveööde romantilised elektrisinised pilved – maiuspalaks igale ööfotograafile. Helkivad ööpilved ehk polaarmesosfäärpilved (kutsutakse ka mesokateks) tekivad mesosfääri ülaosas ja mesopausis (umbes 75-85 km kõrgusel), kui temperatuur langeb vähemalt -120 kraadini või alla selle. Eestis on neid võimalik vaadelda alates mai lõpust kuni augusti alguseni (vahel isegi augusti keskpaigani). Helkivad ööpilved ilmuvad nähtavale siis, kui päikeseketas on allpool horisonti (-6…-12°). Mõnel suveööl tasub kauem üleval olla, et kogu seda ilu oma silmaga näha. Erksamate vaatemängude puhul piisab isegi tavalisest nutitelefonist, et need pildile püüda.

Kelvin-Helmholtzi lainepilved

Omapärase kujuga pilvelained, mis on vaadeldavad keskmiste või ülemiste pilvede puhul. Pilved on oma nime saanud šoti füüsiku Kelvini ja saksa füüsiku Helmholtzi nime järgi, kes kirjeldasid esimestena säärast nähtust vedelikes. Nende pilvede tekkeks peab olema kaks õhukihti, mille liikumise kiirused ja tihedused on küllaltki erinevad. Õhukihtide liikumissuunad enamasti ei ühti ning sellisel juhul arenevad piirpinnal lained. Eestis ei näe neid just igapäevaselt, aga esinevad meil siiski igal aastaajal ja umbes mõnekümnel korral aastas, kui mitte rohkem. Need pilved on jälgitavad mõne minuti jooksul – kestavad lühikest aega. Sageli jäävad need paljude jaoks lihtsalt märakamatuks. Tuleb tähelepanelikult taevast jälgida!

Mammatus pilved

Mummulised või udarataolised mügerikud, mis kujunevad välja, kui konvektsioonivoolud pöörduvad vastassuunas. Sageli võib neid märgata äikesepilve alasi alumisel pinnal – võivad levida väga laiale alale. Mammatused on iseloomulikud põhiliselt rünksajupilvedele, kuid nad võivad olla jälgitavad ka teiste pilveliikide juures (kiudrünkpilved, kiudpilved ja kihtrünkpilved). Mõnikord jätavad need pilved endast õige ajastuse korral väga apokalüptilise mulje – näiteks siis, kui kusagil läheduses asub äikesepilv ja loojuv päike valgustab neid.

Asperitas pilved

Tegemist on pilvelainetega, mis võivad pakkuda vahel väga põnevaid ja dramaatilisi vaatepilte kogu taevalaotuses. Nende ametlik eestikeelne nimetus on laineline-kaootiline kihtrünkpilv. See on võrdlemisi madal lainja struktuuriga pilv, mis areneb maapinnast kuni 2 km kõrgusel. Eesti taevas võib neid märgata igal aastaajal. Mõnikord ilmuvad sellise välimusega pilved nähtavale ka enne äikest, kui õhumass on ebapüsiv.

Pilvelumestuse-auk (hole punch cloud, fallstreak hole)

Mõnikord võib taevas näha, kui kiudrünk- või kõrgrünkpilvedesse on  ootamatult tekkinud ümmargune või ovaalne auk.  Seda nimetatakse pilvelumestuse-auguks. See nähtus tekib siis, kui pilved koosnevad alajahtunud veepiisakestest, mille temperatuur on vähemalt -20°…-30°C. Igati äge vaatepilt, mis pälvib tihti paljude inimeste tähelepanu.

Läätspilved

Omapärased ketta- või läätsekujulised pilved (vahel meenutavad oma struktuurilt ka ufolaevu) on kõrgrünkpilvede üheks silmapaistvamaks alamliigiks. Nende ladinakeelne nimetus on „lenticularis“. Kõige suurejoonelisemad vaatemängud jäävad tavaliselt suurte mäeahelike kohale. Eestis võib neid aastaringselt näha – eriti siis, kui maapinna lähedastes õhukihtides puhub väga tugev tuul.

Kiudrünkpilved + irisatsioon

Ilusa välimusega pilvetupsud, mis tekivad 6-8 km kõrgusel maapinnast. Kiudrünkpilved (Cirrocumulus) kuuluvad kõrgete pilvede klassi. Need on oma välimuselt valged säravad õhukesed pilved. Nad ei anna varju, Päike ja Kuu paistavad neist üldjuhul läbi. Nende pilvedega on seotud ka näiteks irisatsioon ehk pilvede küütlemine (pilveservad võivad vikerkaarevärviliselt helendada).

Arcus-pilv (riiulpilv ja rullpilv)

See on madal pilvemoodustis, mille välimus võib jätta endast väga hirmutava mulje, nagu maailmalõpp oleks tulekul. Arcus-pilvi on kahte tüüpi: rullpilv (roll cloud) ja riiulpilv (shelf cloud). Viimane neist on märksa haruldasem. Erinevalt riiulpilvest on rullpilv emapilvest (milleks on tavaliselt rünksajupilv) täielikult eraldatud, meenutades sageli toru või rulli, mis võib ulatuda horisondist horisondini. Riiulpilv kujuneb välja rünksajupilve laskuvate õhuvoolude sees. Sellise pilve üleminekuga kaasneb sageli äkiline tuule tugevnemine, samuti tugev hoovihm ja õhu jahenemine. Tihti järgneb riiulpilvele äike, kuid mitte alati.

Ülirünksajupilv (supercell)

Eestis väga haruldane pilveliik, mõnikord harva võib suvel näha äikese ajal. Kõige sagedamini tekib neid Põhja-Ameerikas. Ülirünksajupilv (supercell) on selline rünksajupilv, mis sisaldab endas spiraalselt kallutatud tõusva õhu sammast, mida nimetatakse mesotsükloniks. Ülirünksajupilve tekkeks on vaja piisavalt potentsiaalset energiat (väga labiilne õhumass), et kujuneksid välja tugevad konvektsioonivoolud; nii tugevus- kui suunaline tuulenihe ja pööriselisus. Eestis tihtipeale jäävad vajalikud ilmatingimused täitmata, et selline pilv saaks üldse arenema hakata. Minul õnnestus seda pilveliiki esmakordselt pildistada 2019. aasta augustis Lääne-Virumaal Simunas. Siis esines ka äikest.

Kairo Kiitsak on geograafiatudengist sünoptikahuviline, kelle ilmateated on hinnatud ka üleriiklike meediakanalite poolt.