Vihakõned on võtnud sotsiaalmeedias täiesti uued mõõtmed. Igal indiviidil on oma tugev arvamus. Peabki olema. Kuid lõpuks on asi taandunud sellele, et õigus ei ole enam isegi sellel, kes kõige kõvemini karjub, vaid sellel, kes kõige peenemalt oma lahmivad arvustused iroonia, ladusa lauseehituse ning laia sõnavaraga usutavaks pikivad. Ülejäänud kappavad mõnuga järgi ja tulistavad puusalt edasi, kuniks teemapüstitaja on sõelapõhjaks lastud.
Puutumata pole jäänud muidugi ka fotograafid. Sotsiaalmeedia on loonud kummalise väärarusaama, justkui suust tohib kõike välja ajada. Kui 12 aastane noor neiu postitas mingisse fotogruppi oma elu esimese foto, siis lendas talle verbaalselt peale 50+ mees, kes hakkas neidu alandama ja mõnitama. Tuli välja, et tegemist oli rahutu härrasmehega, keda elu ei olnud hellitanud. Sellegipoolest pole ebaõnnestumiste jada, madal palk või kehvad suhted oma lastega mitte kellegi teise vastutada, kui oma eluga ämbris kolistanud keskealise inimese enda probleem. Ometigi leidis ta, et võõras laps on talle vääriline ohver.
Mis siis lahti on? Kas me sõimame samamoodi kassapidajat, kes pika
tööpäeva järel on väsinud ja aeglasevõitu? Kas karjume juuksuri peale, et ta teeb halba tööd, kui korra kammiga liiga kõvasti peanahka kraabib? Ei! Me ju ei tee seda. Mis aga annab siis õiguse suvalisele inimesele, olgu tema enda fotod head või halvad, halvustada teise inimese loomingut?
Nüüd tulevad mängu juba uuringud, mille kohaselt inimesed muutuvad vabamaks, kui nende anonüümsus on tagatud. Tegemist on nn Delfi tualetiseina efektiga, kus kommentaariumis oli võimalik jama kirjutada ilma igasugust vastutust võtmata. Kummalisel kombel on Facebook, kus enamik inimesi on esindatud oma pärisnime all, loonud samasuguse turvatunde.
Paar kuud tagasi sai üks tuntud näitleja Perekooli foorumi anonüümsete kommentaatorite üle kohtus kõneka võidu. Kommentaatorid, sealhulgas korralikud ja pealtnäha terved inimesed tõmmati liistule ning nad said kopsaka trahvi.
Facebookis, ka fotogruppides käib aga laamendamine täie hooga edasi. „Konstruktiivne kriitika,“ ütlevad selle kaitsjad. Aga meil on teistsugune nägemus. Konstruktiivne kriitika tähendab soovitusi nagu „proovi portrait formaati“, „kasuta statiivi“, „ehk tasuks katsetada särikahvliga“. Konstruktiivne kriitika ei ole ega hakkagi olema „pane enda fotokas põlema“, „see pilt on s…“ või „millal sa juba õpid normaalseid fotosid tegema“.
Meie jutt läheb veidi juba arutuks soigumiseks. Seega…
Esiteks. Gruppide asutajatel on moraalne vastutus kodukorda hoida. Meie poolt hallatavatel lehtedel on selge reegel — maksimaalselt üks hoiatus, siis on „orbiteerimine“. See on omavaheline lustakas termin, mille kohaselt ülbitsejad kõikidest meiega seotud fotogruppidest korraga orbiidile saadetakse.
Teiseks soovitame rünnaku all olevatel isikutel teha kommentaariumist kuvatõmmis ja sellest avalikult samas keskkonnas teada anda. Isegi kui teil pole plaanis aja- ja rahakulukat kohtuteed ette võtta, siis 99% juhtudel distsiplineerib see vihakõnelejaid.
Sõbralikku talveaega!
TOIMETUS
