Jaga sõpradega


Fotojutud jätkab kiire arengu läbi teinud harrastusfotograafide tutvustamist. Eestlanna Monica Kass, Rootsi idüllilises Motala väikelinnas elutsev farmatseut, on viimastel aastatel leidnud endale südamelähedased žanrid. Armastusega tehtud pildid on viinud ka tema tehnilised oskused uuele tasemele. Monica räägib lähemalt, kuidas tema teekond fotograafina on kulgenud.  

- REKLAAM -

“Mingit okkalist rada pole mul fotograafias kunagi olnud, kôik on vaid oma lôbuks ja meeldivaks ajaviiteks ehk hobikorras tehtud, ilma suuremate ambitsioonideta. Seetõttu tuli ka üllatusena, kui tehti pakkumine kirjutada oma arengust fotograafina.  

Enda arvates olen siiani üks paljude seast, tavaline hobipildistaja. Eks alustasin minagi kunagi lihtlabase kaameraga, kuhu filmirull tuli sisse panna, mis seejärel ilmutusse tuli viia ja kus kaameral endal oli piltlikult öeldes vaid sisse- ja väljalülitusnupp. Kasutasin seda reisil olles vôi mônel üksikul sündmusel, kokku ehk mõnel korral aastas.  

Pildistamise vastu tärkas huvi aastaid hiljem, kui hakkasin rohkem looduses viibima. Loodus ise oma iluga oli see, mis lummas ja silmale ning hingele ilu ja naudingut pakkus. Nii tekkiski spontaanne seesmine tahe seda ilu jäädvustama hakata. 

Foto: Monica Kass

Ostsin tavalise kompaktkaamera Panasonic Lumix DMC FZ200 ja pildistasin mitu aastat ilma fotograafiast ja ka fotoaparaatidest üldse mingit aimu omamata. Mis silmale ilus tundus vôi lihtsalt huvitav näis, see lihtsalt nupule vajutades ka jäädvustatud sai nii looduses, reisil olles, perepilte tehes. Enda arvates olin ikka hea pilditegija, pildid olid ju kôik nii ilusad ja puha, tuttavad ka kôik imetlesid ja kiitsid takka. 

Pilt pildiks, juhuslikult võis môni ka päris kena tulla, aga kui digitaalsed fotod hakkasid üha enam moodi minema, hakkasin neid arvutis tavalises pilditöötlusprogrammis töötlema ja vot see oli viga! Kole on kohe vaadata ja meenutada, kuidas ikka inimene üldse aru ei saanud, mida ta teeb. 

Takkajärgi neid töötlusi vaadates on täiesti mõistetamatu, milliseid jubedusi saab kokku keerata ise sellest üldse aru saamata. Endale ju tundus ilus ka, aga nüüd neid uuesti vaadates ajab vaatepilt vaid ôlgu väristama. Olen enamuse neid jubedusi ära kustutanud, aga päris kõike ju ei saa, sest inimestest ja pereliikmetest on mälestusi vaja ikka talletada. 

See kõik ei tähenda, et ma nüüd mingi hea fotograaf oleksin. Kindlasti mitte, aga pean isegi tunnistama, et tõepoolest, ARENG on toimunud 😀  

Fotograafia juurde selle sôna otseses tähenduses jôudsin esmalt 2017. aasta kevadel just sellesama Panasonic Lumix kaameraga. Huvitav on see, et kui aastaid varem selle kaamera sain, siis üks inimene, polegi oluline kes, ütles, (kui küsisin, kuidas sellega siis pildistada), et siin on nupp P pane kaamera pildistamisel selle sätte peale, nii saad kôige parema tulemuse. Nii ma siis tegingi môned head aastad järjest, ilma mingeid küsimusi esitamata või môtlemata, mis asja need teised nupud ja tähed-sümbolid seal aparaadil tähendavad. 

Vahel harva sobrasin küll ka kaamera menüüs, aga sedagi lihtsalt uudishimust. Kordagi ei tekkinud môtet katsetada vôi proovida, mida A, M, Tv tähised ja muud sümbolid seal üldse teevad. 

Aastal 2017 sattusin aga Facebookis Loodusesôbrad lehe peale, kus pannakse üles pilte loodusest ja registreerisin ennastki liikmeks. Hakkasin sinna ka omi pilte panema, aga vaadates teiste paremaid ja ilusamaid fotosid tekkis küsimus, kuidas nad ikkagi selliseid pilte teevad? Alles siis hakkas endal huvi ja motivatsioon tekkima. Tahan ka! Nii see vaikselt arenema hakkas… 

Foto: Monica Kass

Hakkasin ise väljas looduses katsetama ja proovima, et kui sätin seaded teisiti, mis pilt siis tuleb. Läbi katsetuste ja praktika nägin kiirelt, et saab varasemast hoopis teise tulemuse. Siis taipasin ka esmakordselt fotoaparaadi manuaali läbi lugeda. Piinlik peaks olema, aga eriti ei ole, kuna kôik me ôpime ja areneme, vahet pole, mis vallas me seda siis just enim teeme. 

Môned kuud katsetasin usinasti oma Panasonic aparaadiga, kui tuli teadmine, et see pole kaamera, mis mind rahuldaks. Tahtsin peegelkaamerat ja 2018 kevadel ostsingi omale poolkaaderkaamera Canon 750D. Seda kaamerat kasutan siiani, olen korduvalt môelnud ka Sony hübriidi soetada, aga teatud kahtluste tôttu pole seda veel teinud. 

Ka eraviisilise maastikupildistamise õppetundide peale hakkasin 2019. aasta sügisel môtlema. Plaanisin selle käesoleva aasta suvesse, aga Covid-19 ehk koroona tômbas plaanile kriipsu peale, eks see jääb siis tulevikku oma aega ootama. 

Foto: Monica Kass

Siiani olen olnud kogu pildistamise arengu ajal tegelikult enamasti vaid iseôppija ja pôlveotsas pusija, pole ma ühtegi koolitust läbinud ega eraviisilist praktilist ôpetust saanud ega pole mul ka ühtegi fotograafia-alast ôpikut kodus. See omas taktis isearenemise tee on mulle istunud, sest mu loomusesse kuulubki iseôppijaks olemine ja seda igas vallas. Küsin abi vôi otsin vastuseid siis, kui seda just vajan. Kass, kes kônnib oma pead, sobiks mind hästi iseloomustama.

Foto: Monica Kass

Muidugi olen nüüdseks ka môningaid asju teoorias lugenud, kuna Fotojutud ise on lahkelt ja tasuta nina alla paljusid teemasid ja informatsiooni serveerinud.

Asjad, milleni olen teooriat lugedes hiljem jôudnud, on: horisont hoia sirge; kolmandikureegel; kompositsioonile môtlemine. Ka Peep Sooman on mind veidi juhendanud, seda küll tema enda heast südamest lähtuvalt, sest ilmselt oli nii môndagi tal valus vaadata (hahaa).

Foto: Monica Kass

Nüüdseks on mul väljakujunenud oma käekiri, oma visioon fotodest ja asjad, mida fotodel oluliseks pean. Foto kas kônetab vôi mitte, kas on seal lugu vôi seda lihtsalt pole.   

Tehniliselt peab olema fookus ja teravus paigas, udukogusid on ju lihtsalt kole vaadata. Üks asi aga on algusaegadest siiani alles jäänud. Nagu ka Priit Tammjärv ühes Fotojuttude artiklis kirjutas: ” Mind ei huvita, mis elevant arvab”. Just nii ongi, ajan oma rida ja mul on oma visioon, môelgu siis teised, mida tahavad. Ma ei pildista teiste, vaid iseenda jaoks. Loomulikult pole mul midagi hüva nôu ja heade näpunäidete vastu, need on ikka teretulnud, kuid fotograafia kui looming on siiski sügavalt isiklik väljendusviis. 

Foto: Monica Kass

Loodus ise ongi imeline ja looduses on nii palju detaile ning väikeseid asju, mis kôik kônetavad ja jutustavad lausa terve loo. Lihtsus on asi, mis on mulle oluline mida vähem, seda parem. Ka foto tonaalsus ehk värvide omavaheline sobivus peab paigas olema ning kônetama. 

Foto: Monica Kass

Fotograafia ongi mulle meeldiv meelelahutus ja hobi, mis peab pakkuma rahulolu ja mônusat ajaviitmist ning see ei tohi kunagi muutuda “hambad ristis” tegevuseks, vôistlemiseks teistega ega kanda endas vaid materiaalsust teenivaid eesmärke. On ju väga hea, kui keegi teeb nii häid fotosid, et kôik neid osta tahavad ja väga hea, et selliseid tegijaid olemas on, kuid selleks ongi need teised, mitte mina. Pildistamine on lihtsalt tegevus ja eneseväljendus, mis teeb mind ônnelikuks.” 

Jaga sõpradega


- REKLAAM -