Jaga sõpradega


Naine keelaski ära. Ausalt. Mul oleks teatud tingimustel isegi suva, aga tark mees naisele ülearu palju vastu ei vaidle ning üleüldse olen ma temaga osaliselt nõus kah.

- REKLAAM -

Vanem tütar on lubanud ennast pildistada küll ja küll ning neid fotosid vahel ka avaldada, nii et ega ma patust päris prii pole. Küll aga olen alati jälginud hoolega, mida ma avalikustan ja millised võivad tagajärjed olla. Lisaks on tütrel endal alati avaldamise osas sõnaõigus olnud. Paar pilti on ka pisipõnnist seinale lipsanud, aga siis panigi proua asjad suhteliselt järsult paika. Miks?

Tegelikult tuleb alustada sellest, et maailmas on kaks tegevust, mida kõik oskavad vähemalt enda arvates teistest paremini – need on töö tegemine ja laste kasvatamine. Seega kindlasti ei kavatse ma kellelegi öelda, mida ta oma laste fotodega tegema peaks. Need pole minu lapsed ja seetõttu puudub mul nende üle igasugune moraalne ja ka õiguslik jurisdiktsioon. Küll aga on mul välja kujunenud seisukoht nende inimeste suhtes, kes enne teevad ja siis mõtlevad.

Seega, miks mu pisipõnni pilte eriti kuskil vilkumas pole?

Jättes naise nüüd kõrvale, siis tõsisemalt rääkides taandub asi tegelikult lapse enda heaolule. Laias laastus võib öelda, et internetti üles laetud pilt on nagu tuulise ilmaga õhku lastud püssikuul – sa ei saa mitte kunagi teada, millal, kui kaugel, millises suunas ja kelle nina all see lõpuks maandub. Kui just see kellelegi otse lagipähe ei lajata ja selle inimese kolpa läbi ei puuri. Sama võib juhtuda paraku ka laste fotode postitamisega.

Esimene asi, mis on ka vanemate püha kohus, on lapse turvalisuse tagamine. Kui tema nimi, aadress, lasteaia/kooli nimi vms läbi jookseb, siis ei saa sa kunagi olla kindel, millisele kommi-onule see huvi pakub. Mina ei taha, et mingi pihkar mu lapse pilti jõllitab, siis teda jälitama hakkab ja… Uhhh, edasi ei taha ma isegi mõelda. Kui otsustad lapse fotosid avaldada, jäägu ta parem anonüümseks.

Teine asi, mis mulle meelehärmi teeb, on laste õelus. Näiliselt süütu foto (aga kellegi arvates vale tegevus vms) võib vallandada mõne vähem heatahtliku noore inimese psüühikas mingisuguse päästiku ja kui kunagi netis avaldatud pilt saab tulevikus olema koolikiusamise ajendiks, olen ma lapsevanemana täiega läbi kukkunud.

Kolmandaks saab laps ühel päeval suureks ja ta vaatab neid pilte hoopis teise pilguga. „Issi, miks sa mu vannitamise pildi üles panid?“ või „Mida sa mõtlesid, kui sa jonnivat mind pildistasid ja seda tervele maailmale näitasid?“ Kui ma seda teeks, oleks ma ju eriline tropp.

Neljandaks kipume me suure tuhinaga igale poole ägedaid perepilte üles panema – sünnipäevad, jõulud jne. Kui pildil on ka minu laps, siis ma sooviks küll, et postitaja enne luba küsiks. Seega peaksin küsima mina ka, aga ma ei viitsi sellega jännata. Lihtsam on mitte avaldada. Ehk siis ära tee teistele, mida sa ei taha, et tehtaks sulle.

Ja lõpetuseks – kui loll peab üks lapsevanem olema, kui ta postitab pilte potil istuvast lapsest? Või lapsest, kes on püksi pissinud? Või lapsest, kes…

Ameerika naljakamad koduvideod ajavad selliste episoodidega küll miljoneid lumpeneid naerma, aga vähemalt sama paljudele on ka see äärmiselt vastumeelne. Ta on ju sinu enda laps – mille kuramuse pärast sa narrid teda? Kui ta ei meeldi sulle, mine vii siis lastekodusse ära, saad vaevast lahti.

Nagu nenditud, siis paar sügavama sisuga fotot olen ka ise üles pannud, seega ilmsüütuna ei saa ma esimest kivi kuidagi visata. Kindlasti panen paar ilupilti ka tulevikus, aga ikka ja alati lapse huvidest lähtudes ehk mõeldes enne, ega ma neid sellega ei kahjusta. Laps on arenev isiksus ja minu ülesanne on seda arengut soodsas suunas takka lükata. Lapse avalik mõnitamine oma vanemate poolt pole küll ühtegi väikest inimest paremaks kasvatanud.

Jaga sõpradega


- REKLAAM -