Rohkem kui kaks aastat tagasi kirjutasin veidi ironiseeriva jutukese sellest, kuidas üks väljamõeldud fotograaf kirjutas oma väljamõeldud sõbrale avaliku kirja, kus ta pahandas selle üle, et teda taldrikutäie toidu eest sõbra pulma pildistama meelitati.
Seekord aga samast teemast tõsisemalt. On vähe kaameraomanikke, keda sõbrad-sugulased-kolleegid-tuttavad poleks fotograafina proovinud ära kasutada. Paraku tekitab „ei“ päris palju lisapingeid, sest inimesed ei saa lihtsalt aru, kui suur töö on fotosessiooni ees ja taga. Polegi vahet, kas tegemist on elukutselise fotograafiga või asjaarmastajaga, kui pildistad hinge ja südamega, siis on kaameranupule vajutamine mikroskoopiline osa kogu ajakulust ja me keegi pole harjunud sellega, et teised jõuliselt meie ajagraafikut vägistama hakkavad ning takkatraavi veel pahaseks ka muutuvad, kui nad ei saa, mida tahavad.
Muidugi, meil kõikidel on sõpru ja sugulasi ja kolleege, kellele vastutulek on tema meeldivuse ja toreduse tõttu lausa auasjaks. Mõni pakkumine on fotograafile endale põnev väljakutse ja taaskord pole tasuta töö tegemine mingisugune probleem. Mõnele inimesele oleme me teene võlgu ja ka siis tuleb arvestada, et vastuteene osutamine on moraalseks kohustuseks, millest laiskuse tõttu kõrvale hiilimise korral oled sa põhjusega teise silmis edaspidi persona non grata. Jaa nii edasi.
Selles kirjatükis keskendun juhtumitele, kus fotograaf ei soovi kaamerat välja võtta ja tahab samas ka asjatut tüli vältida. Annan mõned nipid, kuidas öelda „ei“ nii, et see kõlaks peaaegu nagu „jah“, kuid tegelikult jäetakse fotograaf rahule või tehakse mingisugune mõlemale osapoolele sobiv kaubanduslik kokkulepe ilma ülearuste negatiivsete emotsioonideta. Kes on valmis oma tuttavaid tasuta pildijutu peale lihtsalt p…e saatma, neil tasub see artikkel kohe kinni panna, sest neile pole siin midagi kasulikku, mida kõrva taha panna.
Alustuseks tänan fotograafe, kes minu F2 grupis esitatud palvele reageerisid ja oma kogemusi jagasid, sellest oli palju abi.
Alustame intrigeerivamast ja lähme tasapisi leebemate versioonide poole. Fotograaf saab neist endale mugavama (vajadusel kombinatsiooni) valida, samuti oleneb vastus loomulikult sellest, kas fotograafi hakatakse moosima ürituse haripunktis või juba enne ürituse algust, näiteks soovitakse, et piltnik tervet juubelipidu tasuta pildistaks.
Valeta
„Valetada pole ilus, seda ütles ema“, teatas Annika Pipi Pikksukale, kes teatavasti oli arvestatav pläralõug. Nõus, valetamine ei ole parim moodus, kuid oleme ausad – kes meist ei kasutaks vahel nn „valgeid valesid“ ehk hädavalesid, et ennast ebamugavast olukorrast välja nihverdada?
Sõltuvalt olukorrast saab igasugust jama suust välja ajada – kaamerat pole kaasas või see on rikkis või et mälukaart sai täis ja täna rohkem pilte teha ei saa.
Mida valetamine annab? Ühe musta pleki südametunnistusele juurde, seda kindlasti. Kes aga just värskelt armulaualt tulnud pole, kus hoobilt kõik patud andeks antakse, päästad pisikese valega nii olukorra kui suhted üldisemalt. Kui valele lisada nukker nägu koos kahetseva lausega, et „oh oleks ma ainult teadnud…“, siis oled ennast mitte ainult ebameeldivast olukorrast välja nihverdanud, vaid paremal juhul kaastundliku õlale patsutuse ära teeninud. Nii et jah, pasta ajamine on üks moodus, kuidas konfliktivabalt poolkohustuslikust pildistamisest, failide sorteerimisest ja töötlusest pääseda.
Ole aus ehk ära valeta
Kõlab paremini, kui tegelikult välja kukub. Kui sa hakkad näiteks joobes peoseltskonnas pidama monoloogi, kui suur töö pildistamine on ja kui raskeks-nii-raskeks su elu püütakse teha, lükatakse sulle kiirelt sada grammi teravat nina alla ja öeldakse, et võta julgust, ära hädalda ja hakka pildistama. Pole just meeldivaim olukord. Eriti raske on ausaks jääda siis, kui sul palutakse mõnda suuremahulisemat projekti, näiteks pulma pildistada.
Aus olemine on igasugustes suhetes tavaliselt üks keerulisemaid väljakutseid. Et öelda otse „ei“, peaks pahameelse torina vältimiseks sinna mingisugune väga loogiline laiend juurde käima. Aga kuidas oleks nii: „Teate, ma olen arvestanud, et sellel üritusel naudin ma seltskonda, mitte ei pildista“ või „väljakutse on kõva, aga ma soovin keskenduda üritusele endale, mitte pildistamisele“?
Kogemused on näidanud, et inimesed ei jää selle selgitusega ülearu rahule ja mõni riiakam tegelane kõõritab fotograafi paar tundi kahtlustaval pilgul, aga suurem pahandus peaks siiski ära jääma. Rõhk sõnal „peaks“, sest nõudmise esitaja võib täiesti ekslikult arvata, et tal ongi päriselt õigus otsustada, kuidas kaameraomanik oma ajakasutust reguleerib. Sellisel juhul muutub see siiski juba tema probleemiks.
Tee diil
Kui näed, et surve suureks läheb, siis mõtle kiirelt läbi, millega teised sulle kasulikud saavad olla. „Okeika, ma teen pilte ja saadan need sulle, aga see on päriselt tundide pikkune töö – raha ma ei taha, aga kuna sa kaupled suitsuvorstidega, siis kas saan arvestada, et saan selle eest 10 vorstilatti vastu?“ Vorst vorsti vastu toimib peaaegu alati ja kui teine keeldub omalt poolt panustama, siis on juba fotograafil täielik õigus kõva häälega öelda, et sellisel juhul jääb ka pildistamine ära. Kui teisel midagi pakkuda pole, siis küsi vastu samas vääringus aega. Et näiteks järgmisel nädalal tuleb ta fotograafile appi puid laduma, autot remontima või kardinapuud üles panema. Üpris kaval, kas pole?
Räägi ennast suureks
Mõni fotograaf ei peagi ennast suuremaks rääkima, enamus harrastajaid aga siiski. Lühidalt tähendab see õrnalt üleolevat hoiakut, nagu sul oleks just palutud külas peldikut koristada. „Te saate suurepäraselt ise telefonidega pildistamisega hakkama. Vaadake, kui mina pildistama hakkan, siis ma rikun teil mitu tundi ära, sest poolikuid lahendusi ma ei tee ja korralikult pildistamine on väga suur ajakulu nii mulle kui teile, rääkimata hilisemast fototöötlusest. Kas te olete valmis otsima endale sobivaid riideid, neid vahetama, jalutama ühest kohast teise, et saada täiuslik taust, poseerima nii, nagu mina teile ette ütlen ja olete valmis kannatlikult ootama, kuni ma erinevates kohtades korduvalt valgust ümber sätin?“ Kui nendid sellele otsa, et valmispilte on oodata su tiheda (elu)graafiku tõttu kuu-pooleteise pärast, siis jääb jutt tavaliselt päris lühikeseks.
Muidugi, mõni võib mõelda, et „kuradi pedant, keri seenele“, aga noh, kõikidele ei saagi meeldida. Kui aga käivitub negatiivne stsenaarium ja seltskond jõuab arusaamisele, et see fotoprojekt olekski lahe moodus õhtu sisustamiseks, ei jäägi muud üle, kui maanduda esimese punkti juurde ja öelda „pagan küll, ajasite mu enda ka juba kihevile, aga vat just seda ühte asja (mõelge ise välja, mis see parasjagu on) pole mul täna tõesti kaasas ja tundub, et tavapärane programm peab jätkuma ilma fotosessioonita.“
Ära võta tehnikat üldse kaasagi
Siin polegi midagi pikalt lahti seletada. Kui tegemist on mingi konkreetse üritusega, kus oht tüütutele nõudmistele on juba ette teada, ära võta fotovarustust üldse kaasagi. Kogu probleem laheneb iseenesest. Korras! 😊
Jõudu tööle!
