Soovid fotoraamatut välja anda? Näitust korraldada? Äkki on hoopis mõni teistsugune idee, mida fotograafia valdkonnas ellu tahaks viia? Tihtipeale jääb see finantside taha, sest igasuguste ürituste korraldamine on päris kallis, trükk ja raamimine on kallis, kõik asjad on kallid.
Appi tuleb vana hea Hooandja.
Ehkki paljudele piisabki sellest ühest lausest, siis kirjutan siiski veidi rohkem – äkki kellelgi „klikib“ ja seeläbi näeme midagi uut ja põnevat!
Kes on Fotojuttude tegemistega lähemalt kursis, teavad, et ka meie teemaveeb on hooandjate toel püsti pandud. Umbes kuuajase kampaania käigus kogusime üle 5000 euro ja kokku oli valmis meie tegemistesse panustama tervelt 220 inimest.
Esmaspäeval saab läbi fotoseltskonna „12kuud“ fotoraamatu projekt, mis praeguseks on juba kogunud üle 100% eesmärgist. Sellega saate tutvuda siit: https://www.hooandja.ee/projekt/12-kuud-12-aastat.
Ka selline korüfee nagu Kaupo Kikkas ei põlga hooandjate abi ära. Kaks aastat tagasi küsis Kaupo hoogu fotoraamatu „Ansel“ publitseerimiseks, hetkel on tal pooleli uus gigaprojekt nimega „Sisekosmos“. Sellega saate tutvuda siit: https://www.hooandja.ee/projekt/sisekosmos.
Vanemaid fotograafiateemalisi hooandmise projekte on muidugi rohkem, kuid siiski mitte väga palju. Paar-kolm korda aastas vilksatab midagi silme eest läbi ja see on ka kõik. Miks?
Peamiseid põhjuseid on kaks.
Esiteks. Paljudele tundub Hooandjasse oma projektiga sisenemine kerjamisena. Tunnistan ausalt, kui me Fotojuttudele hoogu küsisime, siis nimetasime omakeskis ka seda naljatades kerjaprojektiks. Samas ei tundnud me kordagi ennast sellepärast halvasti, et kõikidele tasuta kättesaadava eestikeelse fotograafia-alase teemaveebi loomiseks toetust küsida. Valehäbi tasub maha suruda, sest kui sa teed midagi hingega, siis pole ju mingit põhjust piinlikkust tunda.
Kusjuures see valehäbi on küllalt kerge tekkima – kui kord oled Hooandjasse juba läinud, siis tuleb oma projektile teha pidevalt promo-promo-promo. Nõrgema närvikavaga inimeste jaoks tundubki see kerjamisena ja tekib tahtmine püss põõsasse visata, eriti kui mõni kibestunud ja kade sugulane nähvab kuskil seltskonnas lausega: „Mis sul viga, sa ju kerjad külapealt raha kokku“. Soovitan selliseid halbu inimesi lihtsalt ignoreerida, sest ükskõik kui õhukesed või paksud on meie isiklikud rahakotid, ei tähenda see kohe, et suurema kaaluga ja masse kõnetava projekti puhul peaks selle autor üksi rahastuse korraldama.
Teiseks. Paljud inimesed ei pea oma tegu piisavalt vääriliseks, et sellele toetust küsida. „Äkki mu idee on jama?“ Nonsens!!! Pole halbu ideid, vahel on lihtsalt teostus nõrk. Kui kahtled, siis helista Hooandja juhile, kelleks on Tuulike Mänd, väga meeldiv ja osavõtlik inimene ning küll tema juba ütleb, kas läheb või ei lähe, pole mõtet niisama omakeskis norutada ja enda ideed liiga jamaks pidada.
Et kerjamise ja „kas mu projekt ikka sobib“ mured ära pühkida, teen väljavõtte Hooandja põhikirjast.
2.1. Ühingu eesmärgiks on tegutseda heategevusliku organisatsioonina avalikes huvides, mille põhieesmärgiks on soodsate võimaluste loomine loominguga tegelevatele isikutele ning põhieesmärgi elluviimiseks Ühing muuhulgas:
a) aitab loominguga tegelevatel isikutel ja rühmitustel leida rahastust, pakkudes platvormi ühisrahastuse leidmiseks;
b) pakub loomingulistele inimestele ja rühmitustele platvormi oma tegevuse tutvustamiseks laiemale ringkonnale;
c) lihtsustab rahastuse saamist ja rahastuse tegemist, pakkudes selleks ühte ülevaatlikku keskkonda, mis koondab kokku disaini, fotograafia, kirjanduse, kunsti, kino, muusika, teatri, tehnika ja teisi loomingulisi valdkondi.
d) teeb koostööd samalaadsete asutustega kodu- ja välismaal.
Kuidas tundub? Aus värk ju.
Muidugi võib juhtuda, et igat projekti Hooandja sisse siiski ei võta. Kui fotograaf tahab teha kuskil kaubanduskeskuses lihtsalt oma tööde näitusmüügi, siis võib tõesti väike konflikt tekkida. Aga kuna fotograafid on loomingulised inimesed, siis mõtlevad nad midagi tabavat kindlasti välja.
Toon ühe lihtsa näite. On suur vahe, kas tutvustate Hooandja esindajatele (ja ka toetajatele) oma projekti kui omakasupüüdlikku näitusmüüki või hoopis „harivat fotonäitust, mille käigus tutvustatakse Eesti loomi/taimi/maastikke/arhitektuuri/külasid nii pildis kui sõnas“. Esimest ei saada edu. Teist suure tõenäosusega saadab.
Kaupo Kikkas aga vaatab Hooandja platvormi väga praktiliselt ja hoopis toetaja pilgu läbi. „Toetuse andmine on võimalus saada kaasautoriks, kaasväljaandjaks,“ toob ta välja põneva tahu, mille peale ilmselt paljud säravate ideedega, kuid eelmainitud muredega maadlevad fotograafid tullagi ei pruugi.
NB! Tegemist ei ole Hooandja, 12kuud, Kaupo Kikkase või kellegi teise huvides ilmutatud promotekstiga. Idee sellel teemal kirjutada tuli autoril endal, et avardada tegusate fotograafide loomeväljundeid.
