Elukutselised fotograafid ennustasid päev peale eriolukorra välja kuulutamist, et nende käive langeb umbes 75% ulatuses. Laias laastus panid nad täppi – mõni kaotas kõik tellimused, mõni vähem, kuid keskmisena tajusid pildimeistrid olukorda suhteliselt täpselt. Nüüd aga tuleb teine vaatus ja see on juba hoopis teise muusikaga.

Ehkki esimesed positiivsed sõnumid koroonaviiruse taandumise kohta juba liiguvad, siis majanduslikus mõttes on suur kahju juba tehtud. Tervishoiust ja viroloogiast ei tea ma mitte muhvigi, sestap jäägu igaühe enda arvata ja spetsialistide otsustada, kas riikide äkilised reaktsioonid majanduselu p…e keeramisel olid seda väärt või mitte, kas päästetud elud olid väärt neid katkiseid inimesi ja korralise ravita jäänud inimesi, kelle eluküünal hoopis sel põhjusel nüüd kiiremini lõpuni põleb. Küll aga tean ühtteist majanduse toimemehhanismidest ja kriisidest, mida olen omal nahal kogenud ja jagan neid lugusid hea meelega teiegagi.

- REKLAAM -

Ametivahetus

Tööl hakkasin käima just siis, kui lahvatas „vene kriisina“ tuntud ülemaailmne kaos. Tegelikult algas see Aasia riikide börsidelt, aga meil seostati seda Venemaaga seetõttu, et olime üheksakümnendatel nabanööri pidi seotud ekspordiga itta, mis justkui noaga läbi lõigati. Mis seals ikka, riigiteenistujast emal töökoht säilis ja kõht oli mul täis ning katus peakohal ka siis, kui noore kinnisvaramaakleri sissetulekud nulli kukkusid. No problem 😀 Küll aga olin sunnitud ametit vahetama – hakkasin Äripäevas majandusajakirjanikuks.

Pankrotieelne olukord

Teine suurem pirakas algas 2008. aastal, mil olin „edukas“ kinnisvaraettevõtja, sõitsin tutika Mercedesega, elasin luksuslikus korteris ja investeerisin raha kinnisvaraarendusse. Pisike viga oli aga selles, et see kaardimajake oli oraste peale üles ehitatud ehk vaba raha oli vähe ja laenusid palju. Kukkusin eraisiku pankroti äärele ja pank olekski mu peaaegu „kotti“ lasknud. Õnneks leiti lahendus ja sain hingetõmbeaega.

Vaba raha sai mul aga poole kriisi ajal otsa. Laenulõksust vabanemiseks pidin korteri maha müüma absoluutses põhjas (-50%) ja virtuaalmiljonäri igapäevast elustandardit hakkas mõjutama seesama Mercedes koos liisingu- ja kindlustusmaksetega. Panin auto müüki ja hakkasin hinda iga päev langetama, kuniks see oli kõikidest sarnastest pakkumistest kõige odavam. Ostja tuligi, kuid lajatas lauale veelgi madalama pakkumise, mis oli 10 000 krooni liisingujäägist madalam. Maksin vaheraha viimastest varudest kinni, läksin kohe peale tehingut kõige lähemasse kõrtsi ja tõmbasin ühe sõõmuga kaks toopi õlut hinge alla. Olin pääsenud.

Ema diivan

Et sissetulekud olid nadid, siis otsustasin raha mitte üüri peale raisata, vaid hakata endale õhukest rasvakihti koguma. Takkajärgi võib kõlada veidralt, et kolmekümnendates värskelt lahutatud mees magas kuude kaupa ema majas elutoadiivanil, aga mis seal enam piinlikkust tunda. Uue naise leidmine oli ainult vähe raskevõitu, sest emme diivanil peesitav „ärimees“ ei olnud just eriti atraktiivne kaup. Aga noh, vähemalt kullakaevajad ei kulutanud mu aega, sest polnud ju midagi kaevata 😀

Tänane kriis ja väikesed säästud

Kuna olen kaks korda pasa seest läbi ujunud ja uudishimuliku inimesena pidevalt ümbritsevat seiranud, siis näen juba praegu protsesse, mis leidsid aset varasemate kriiside ajal ja leiavad aset ka nüüd. Needsamad protsessid on sõltumata kriisi algpõhjusest universaalsed ja levivad kulutulena sektorist sektorisse, jättes puutumata vaid üksikud väljavalitud eesotsas riigiametnike ja juristidega. Riigiaparaat on teatavasti püha ja puutumatu ning juristidel on kriisides lihtsalt käed-jalad tööd täis.

Fotograafidel aga tööd ei ole ja niipea ka tööd ei tule. Sotsiaalne distantseerumine jääb veel kuudeks ning tellimuste arv tasapisi ehk tõuseb, aga taastumine tuleb pikk ja vaevaline.

Värske uuringu kohaselt on veerandil elanikkonnast sääste kõige rohkem üheks kuuks. Ja see kuu on juba möödas! Kas fotograafid on keskmisest likviidsem elanikkond või mitte, pole aimugi, aga ilmselt pole väga vale siiski aluseks võtta, et tänaseks on ka vähemalt veerandil fotograafidest säästud otsas.

Mida teeb inimene, kellel on vaja pere toita, arveid maksta, aga raha lihtsalt pole?

Esiteks läheb müüki kõik ebavajalik kola. Sellest olen juba kirjutanud siin.

Hinnakorrektsioon

Teiseks toimub turul jõhker hinnakorrektsioon. Alles oli ühes fotogrupis suur pahandus, sest keegi oli „naeruväärselt“ madala hinnaga mingi mikrohanke võitnud. Räägiti turuhinnast, turusolkimisest ja vastutustundetust käitumisest. Paraku on see uus reaalsus, kuid paljud kümblevad siiani eitusfaasis.

Fotograafide tasemed on muidugi erinevad, aga eelpool mainitud Mercedese näide võiks olla väikeseks orientiiriks – ole sa nii kõva mees (loe: Mercedes) kui tahes, hinnad tulevad kolinal alla. Nõudlus on ju olematu ja teiseks sõeluvad juba praegu paljudel teenusepakkujatel rahanappuse tõttu püksid püüli, elu aga tahab elamist ning inimesed võtavad tööd vastu puhtast meeleheitest. Ka kõvad tegijad. Ka parimad tegijad!

„Mina hinda alla ei lase“ on jutt, mida saavad lubada endale väga vähesed. Kohe väga vähesed. Hinda ei pane paika teenusepakkuja, vaid nõudlus. Seesama, mida sisuliselt ei ole.

Eraisikute nõudlusest on alles jäänud riismed. Korporatiivkliendid loevad iga senti ja valmistuvad ette olukorraks, kui viirus on seljatatud – majanduslikus mõttes hakatakse laipasid alles siis kokku lugema, kui viirusepuhangu ohvrid on maha maetud ja majandus uuesti lahti keeratakse. Töötajaid koondatakse, koostatakse saneerimislaadseid kokkuhoiuprogramme, mitte ükski reskontro ei jää läbi analüüsimata, pole hanget, mille puhul ei küsita, kas seda ikka on vaja või kas seda odavamalt ei saa… Ja odavuse all ei peeta silmas järeleandmist kvaliteedis, vaid turult otsitakse üles need kõige paindlikumad (loe: meeleheitlikumad), sest ka tellijatel on rahavarud väga limiteeritud, kuna on vähe sektoreid, kus tulud ei kahane.

Leib või foto?

Fotograafia kahjuks räägib muidugi ka asjaolu, et tegemist ei ole eluks vajaliku teenusega, nagu elekter, piim või leivapäts. Aga vaatamegi korraks asja läbi leivapätside. Letil on kaheksa pätsi leiba, tehtud 8 erineva pagari poolt. Kuus neist maksavad 1 euro tükk, kaks aga (needsamad 25%, kellel raha otsas on) müüvad oma leivapätsi hinnaga 50 senti tükk – täpselt sellise hinnaga, et pagaritöökoda toimimas hoida ja endale ka viilu lõigata saaks. Kuniks ostjaid on vähe, siis lähevad esimesena ikka kaubaks viiekümnesendised pätsid. Nii kui need on ostetud, panevad pagarid järgmistele ostjatele uued odavad leivad asemele ja eurosed pätsid muutuvad iga tunniga aina kõvemaks ja ebaatraktiivsemaks. Mis juhtub 2 nädala või 2 kuu pärast? Paar pagarit panevad putka kinni (loe: vahetavad ametit, lähevad näiteks ajakirjanikuks), ülejäänud aktsepteerivad olukorda ja ongi tekkinud uus normaalsus – kõik pätsid maksavad 50 senti. Mõni nutikam ehk suudab müüki teha ka 60 sendiga, kui paneb pätsi kõrvale sildi, et see leib on tehtud õnnelikest rukkiteradest. Aga see on ka kõik. Turg on rääkinud. Miks peaks fotomaailmas asjad teisiti käima?

Mitte ükski tsunft ei evi sellist jõudu, et kivina langevas majanduskeskkonnas hinda jõuga säilitada. Isegi OPEC, maailma suurim legaalne kartell, pidi ahastusega vaatama, kuidas naftafutuuride hinnad miinusesse purjetasid ehk maakeeli tuli naftast lahti saamiseks peale maksta, kuna maailmas pole enam mahuteid, kuhu seda kasutut vedelikku paigutada.

Olukorraga kohanemine

Teisalt on iga kriis alati võimalus ja nagu mu hea sõber, müügikoolitaja Ekke Lainsalu tabavalt ütles: „Isegi sõja ajal on võimalik saada miljonäriks, kui sa kaevikus konserve müüd“. Kuldsed sõnad.

Selleks aga peab olema sigahea ettevalmistus. Hinnahoidmise saladused on praegu igas sektoris vastu taevast lennanud. Iga klient on kuldaväärt ka siis, kui ta on nõus ainult pool teenustasust maksma. Kes teenuseosutajatest esimesena uut reaalsust aktsepteerib ja selle lahjavõitu koore riisub, on suurim võidumees.

On ka palju nippe, millega tellimuste põuaperiood oma kasuks tööle panna. Hetkel on parim aeg klientidega suhtlemiseks, enda meelde tuletamiseks ja lihtsalt pildil püsimiseks, et tänane sitt olukord tuleviku väetiseks vormida. Niikuinii pole ju midagi targemat teha. Aga see on juba hoopis teise artikli teema.

Kinnisvarasektoris ringleb kriisiteemaline nali: „Anonüümsete Alkohoolikute 12 sammu statuut ütleb, et esimene samm paranemiseni on probleemi tunnistamine“.

Sõber fotograaf, turg on pikaks ajaks muutunud. Kui Sa seda ei tunnista ja sellega ei kohane, on selles ahelas ainult üks kaotaja. Sina. Aga pole hullu, emade diivanid on oma laste jaoks alati puhaste linadega kaetud.