Kunagi „vanal heal ajal“ oli lihtne – laadisid foto sõltuvalt žanrist kas Fotokalasse või Looduspilti üles ja jäid tagasisidet ootama. Või konstruktiivset kriitikat. Või vaimset vägivalda. Ükskõik, kuidas keegi seda nimetas.
Sotsiaalmeedia lõi kõik standardid segamini. Facebook ees, Instagram järel. Akadeemilise haridusega fotograafid ja nende põhjalike metoodikate järgijad olid päris häiritud, sest kõigepealt hakkasid ekraanile (loe: tuttavate ajajoontele) laekuma erinevate tehniliste hooletustega, näiteks viltuste horisontidega loojangupildid. Häiritus kasvas seda suuremaks, et piltide autoritel oli endil (ja on siiani) sellest horisondist täiesti suva.
Järgmine emotsionaalne pauk tuli Instagramist, mis oma filtritega muutis iga telefonipiltniku fototöötlejaks, kusjuures mitte eriti heaks, sest need filtrid olid nagu olid.
Kõige krooniks hakkas sotsiaalmeedias tekkima kõigepealt kümnete, siis aga juba sadade kaupa gruppe, mis rohkemal või vähemal määral toitusid neistsamadest räbalavõitu fotodest.
Üks paradoks
Häiritus kasvas ja püsib paljude hinges siiani. Ka mina vana tindipritsina ehmatan ikka veel endal vorstitüki kurku, kui keegi suurte ja väikeste algustähtede, kirjavahemärkide ja teiste elementaarsete ortograafiareeglite peale vilistab ja ütleb, et neil on suva. Muide, seda ütlevad oma piltide pealkirjade kohta ka fotograafid. Ja seda ütlevad ka fotograafid, kes nõuavad teistelt piltnikelt tehnilist korrektsust.
Järgmine paradoks
Võta siis kinni, millal tõde hakkas moonduma kahepalgelisuseks, aga tegelikult, olgu tegemist kassisõprade, aednike või kalameestega, on alati harrastajate ja professionaalide vahel olnud vaikne vastastikune kõõrdi vaatamine, kui mitte isegi kerge põlgus. Iga liiga edukas harrastaja on mingil määral ohuks, iga soperdav harrastaja on pilkeobjektiks ja samamoodi on iga täiust taga ajav elukutseline fotograaf tavalise pühapäevaharrastaja silmis lihtsalt „professionaalne kretiin, kelle elu koosnebki pikslipoolitamisest“.
Veel üks paradoks
Lõviosa pildistavatest inimestest ei pea ennast üldse isegi harrastusfotograafideks. Kusjuures kui neilt küsida, mis on nende hobid, siis toovad nad fotograafia tihtipeale eraldi välja. Aga nad keelduvad olemast FOTOGRAAFID, sest see nõuaks pühendumist, teadmisi ja oskuste arendamist. Kummaline, kas pole? Samas, ega ka iga inimene, kes tehases valmistatud pelmeenid keevasse vette viskab, ei pea ennast hobikokaks. Neil on lihtsalt kõht tühi. Aga kui sa küsid neilt, mida neile õhtuti teha meeldib, siis millegipärast söögitegemine on ka seal nimekirjas.
Ja veel üks paradoks
Mitte kunagi varem pole maailmas nii palju fotosid tehtud kui praegu. 2020. aasta aprilli seisuga on maailmas umbes 3,5 miljardit nutitelefoni ehk 45% maailma elanikkonnast kannab igapäevaselt taskus ka fotoaparaati. Iga päev laetakse üles 300 miljonit fotot! Me elame pildistavate inimeste ajastul. Vaid murdosa tehtud fotodest on aga tehtud tõsise harrastusena.
Masside jaoks ei ole foto mingisugune filosoofia edasikandja või kõrgema idee levitamise vahend. Tegemist on toore ja labase, tihti ka ülevoolavalt egoistliku dokumentalistikaga – „vaadake, kus mina olen“; „vaadake, mida mina tegin“; „vaadake, mida mina näen“; „vaadake lihtsalt mind!“
Mina-mina-mina ja veelkord mina. Kui nüüd seesama pikslipoolitaja vastab stiilis: „Kuule jobu, õpi kõigepealt pildistama“, siis lähebki kohe andmiseks. Selle lausega annab ju elukutseline/tõsine harrastusfotograaf ennast imetleva inimese mina-pildile tugeva laksu jalaga munadesse ja oleme ausad, pole ka ime, et peale seda karvu lendama hakkab. Nii see kaugenemine kunagi algas ja jätkub siiamaani.
Viimane paradoks
Täpselt siinkohal tulekski tegelikult joon maha tõmmata. Üksteist ei pea armastama, kuid üksteist saab aktsepteerida ja seda kahesuunaliselt. Kusjuures seda aktsepteerivat kahesuunalisust on väga raske tekitada ja hoida, kui ühes suunas tuigerdab hordide kaupa lällavaid diletante ja teises suunas marsivad ühte sammu triigitud mundrites, hea väljaõppega, kuid tugevas vähemuses spetsialistid. Ükskõik, millise eluala peale ka mõelda, siis mädatomatite ja muu sodiga loopimine ning lugupidamatus on sellisele polaarsele nähtusele sisse kodeeritud. Ja sisse on kodeeritud ka see, et diletandid lasevad fotogruppidest lihtsalt jalga ja loovad oma rahumeelse infovälja, vahel ka laiendiga „sõbralikud“.
Fotogruppide juurde tagasi
Eelsõna oli pikk, aga ilma tausta tunnetamata pole võimalik ka püstitatud küsimusele korralikult vastata. Kellele siis ikkagi neid erinevaid fotogruppe nii palju vaja on?
Julgen väita, et klassikalises mõistes fotogruppe ongi meil tegelikult väga vähe. „Fotograafid 2“ koos oma sõsargruppidega, „Hobifotograafid!“, mõned ostu-müügiplatvormid, käputäis fotograafide-modellide kontaktikeskkondi ning ongi kõik. Poolenisti võib ehk sinna liigitada ka keskmisest tugevama tehnilise filtriga kogukonnad nagu „Eestimaa kaunid fotod“, „Fotograafide pildinurk“ ja mõned grupid veel, kuid siis on ikkagi kõik.
Aga mis need ülejäänud siis on? Kuhu liigituvad kohalikud gigandid nagu „Loodusesõbrad“, „Äikesehuvilised“, „Looduse pildipank“, „Ilmahuvilised“, „Eestimaa virmalised“, „Eesti ornitoloogiaühing“ või kasvõi värskelt Fotojuttude tiimi poolt asutatud lapsekingades „Toidufotograafia“, rääkimata teistest kümnetest ja sadadest gruppidest, kus domineerivad fotod, koondagu need siis kassisõpru, seenelisi või õngeleotajaid?
Elustiiligrupid
Vastus peitub nende gruppide nimedes.
Olgu gruppide asutajate motiivid millised tahes, siis neil pikalt peatumata julgen väita, et ehkki osades gruppides on kasutatud ka sõna „foto“, „pilt“ või midagi muud sarnast, on need pelgalt peibutised. Seda üldse mitte halvas mõttes, sest eelpool toodud numbrid räägivad selget keelt – fotograafia on tegevus, mis ühendab palju rohkemaid inimesi, kui me esmapilgul tajume või tajuda tahame. Ülejäänu osas antakse aga pildi autorile suhteliselt vabad käed, kuniks ta teemas püsib. Toidugrupis olgu toidud, loodusegrupis olgu loodus ja virmaliste grupis olgu virmalised, lisaks pannakse ette käputäis reegleid ja andku tuld!
„Foto“ ühendab suuri masse, täpsema teemaga püütakse aga omakorda luua uus ühisosa, et inimesed saaksid endale kallist mina-pilti jagada ilma, et ta selle eest kohe nahutada saaks. Kõik on rahul – grupid kasvavad, tugevad fotograafid saavad soovi korral oma hästi vormistatud piltidega püünel püsida ja ülejäänud (loe: põhimass) saavad viljeleda rahulikult oma elustiili teema-foto-mina kolmnurgana. Tekkiski uus grupivorm – elustiiligrupid, mis on lisaks eputamisele ka heaks inspiratsiooniallikaks, kusjuures üldse mitte peamiselt fotograafia, vaid just konkreetse grupi teema kontekstis. Need elustiiligrupid on ka heaks võimaluseks algajatele fotograafidele, kes ei tihka „päris“ fotogruppidesse trügida. Pealegi, no mida sa paned ühest kiisu-miisust või tordiviilust „proffidele“ arvustada, aga õiges grupis on see foto hoopis teise väärtusega ja laike tuleb mühinal!
Võimalused
Ma ei väida, et omas kitsas nišis aastakümneid rahulikult toimetanud elukutselised fotograafid oleksid üksi vastutavad selle eest, et lõviosa publikust on nn teise saali kolinud. „It takes two to tango“ ehk nii head kui halvad suhted tekivad ikka mõlemapoolse pingutuse või hoolimatuse tulemusel. Kindlasti aga võib väita, et traditsioonilised fotograafid pigem magasid maha aja, mil digiajastu tormilise arenguga väga jäiga tsunfti piirid a) hägustusid ja b) meeletult laienesid. Kui täna on fotokesksed suure auditooriumiga keskkonnad mõnekümne inimese käsutada, kellest enamuse põhitegevus pole üldse fotograafia, on midagi kahe silma vahele jäänud. Selle kõik oleks võinud ära teha 1 erialaliidu turundusspetsialist, aga kellelgi polnud nii korralikku binoklit, et piisavalt kaugele vaadata ja ega fotograafide killustumine midagi kaasa ei aidanud.
Piiride laienemisest tekkinud hall tsoon tekitas aga segadust ja teadmatust, teadmatus hirmu, hirm omakorda ebaproportsionaalselt jõulist dogmaatilist eneseväljendust ja nii ta läks. Selle asemel, et publiku kasvu aktsepteerida ja seda oma tiiva alla haarata, lasti suur osa võimalustest lohisema ja iga fotograaf hakkas hoopis ajama väga kitsalt oma asja, sealhulgas keskenduti sarnaselt elustiili-rahvale oma mina-lehtede arendamisele, mitte kogukonna ühendamisele ja publiku (loe: potentsiaalse tellija) harimisele. Tulemuseks on kehvad fotod ja mis veelgi tähtsam, kehvad fotograafihakatised, kes terve tsunfti maine niiskeks soristavad.
Olen 100% fotograafide poolel – 10 euro eest peresessioonide pildistajaid ei tohiks oma esimese kitiobjektiiviga ühegi tasulise töö juurde lasta. Aga ta läheb ikka, küsimus on pigem selles, kui hästi on ta ette valmistunud. Konkurents on tihenenud, selles pole kahtlustki. Aga kui kõrge on nende soss-seppade poolt korraldatud jamade tõttu fotograafide maine 5 või 10 aasta pärast ja kui palju korralikud fotograafid lõpuks kannatavad?
Muidugi on hulk elukutselisi fotograafe, kellele nende avalik kuvand ei anna vähemalt otseselt sentigi juurde. Oma pikaaegse püsiklientuuriga piltnikel pole (vähemalt nende enda arvates) mingit ühisosa pööbliga vajagi – nende leiva annavad suured agentuurid, rahvusvahelised agendid või kurat-teab-kes, kellest me mitte midagi ei tea. Pealegi piisab neile kahe hinnatud kolleegi aplausist, saalitäie algajate rõõmukisa jätab neid külmaks. Või kas ikka jätab?
Neil aga, kellel tööd jalaga segada ei ole (ja ma ei räägi hetkel eriolukorrast), tasuks ehk astuda sügavamale sisse nendesse elustiiligruppidesse, ehk isegi võtta vastavalt oma võimetele ja võimalustele osaliselt mentori roll. Ütles ka Kaupo Kikkas juba eelmisel suvel meile antud intervjuus kuldsed sõnad: „Eks see on ka meistri kohustus mitte hoida oma parimaid oskusi saladuses.“
Meister-fotograafidel tasuks oma kookonist välja ronida ja hakata harima neid soss-seppasid, kes kohe-kohe iga kümneka pärast pildistama tormavad ja iga sellise sessiooniga fotograafide mainet alla tirivad. Need peaaegu sõltumatud elustiiligrupid võtavad teid nõustajatena avasüli vastu, ise midagi vastu küsimata. Mainevõit aga võib fotograafile endale ja fotograafiale üldisemalt olla üüratu ehk sisuliselt on täna võimalik kunagine maha mängitud võimalus uuesti oma kasuks pöörata. Seda enam, et praegu on pildil püsimiseks ja enda nime kinnistamiseks ideaalne aeg, sest millal varem on fotograafidel olnud nii palju vaba aega? Ja uskuge mind, aktiivsed head fotograafid jäävad silma ja loovad uue kvaliteedistandardi, mille järgi hakkavad nii teised pildistajad kui ka tellijad joonduma.
Disclaimer
Selle kirjatüki eesmärk oli jagada vigu, mida kinnisvarasektor on viimase 20 aasta jooksul korduvalt teinud. Et tänane turu keskmine kinnisvaravahendusteenus on täpselt nii sitt nagu ta on, on kõikide liidergrupi ettevõtete juhtide hingel. Sealhulgas minu. Fotograafid, olge arukad ja õppige teiste, mitte enda vigade pealt. Anna algajale kaasa hea sõna ja ühel päeval võib ta olla Sinu assistent või soovitaja, sest mida rohkem fotograaf areneb, seda rohkem hakkab ta meistreid hindama ja jätab tõsisemad tööd spetsialistidele. Rääkimata sellest, et erinevalt tõsistest fotogruppidest tolgendab elustiiligruppides mitmesajatuhande pealine potentsiaalne tellijaskond, kellele fotograafidel on ligipääs sisuliselt puudunud.
NB! Fotojuttude-poistega seotud grupid võite rahus kõrvale jätta, et taeva pärast meile taaskord kellegi või millegi kallutamist ette heita ei saaks 😊
Lõpetuseks esitan uuesti küsimuse – kellele neid erinevaid (foto)gruppe siis tegelikult vaja on? Loomulikult fotograafidele endile, aga miskipärast ollakse päris loiud ning ei usuta pildil püsimise pikaajalisse positiivsesse mõjusse. Väga imelik.
Allpool on ka traditsiooniline tabel 1000+ fotograafiaga seotud keskkondadest, mille seirega alustasin ligi kaks aastat tagasi.
