Oleme ausad, ega paljud tegusatest fotograafidest igapäevaselt oma koduidülli pildistada ei viitsi – ikka kisub virmaliste, oravate ja stuudiote poole.
Käes on aga aeg, kus paljud inimesed peavad istuma lähikontaktsena kodus ning ei tohi oma nina kuskile välja pista. Isegi kui kõik pereliikmed ja sa ise oled kenasti terve ja vormis, siis paraku on piirangud sellised nagu nad just on. Tuleb kodus püsida.
Igas halvas asjas on alati killuke ka head. Juba eelmise aasta kevadest on hakatud rohkem tegelema koduste toimetustega. Kes teeb remonti, kes annab aiale uue ilme, mõni õpib kokkama. Aga kui su kireks on fotograafia? Mis siis saab? Kas hobi peab tõesti ootele jääma? Ei pea!
Kodus saab pildistada palju, aga staatilised ja elutud objektid muutuvad lõpuks igavaks. Kuidas oleks aga oma pereliikmete olmeelu jäädvustamisega?
Ehkki plaan pildistada pere tegemisi näib kergesti teostatav, annan siiski edasi mõned universaalsed ideed, mille puhul pole vahet, kas klõpsite kallima kaameraga või hoopiski mobiiltelefoniga.
Õige hetke tabamine on parasjagu õnnemäng. Oskus ette aimata, mis võiks järgnevatel sekunditel juhtuda, on edu võti. Isegi kui su pildil ei ole tehniline pool paigas (olgu selleks siis halb valgustus või lohakas kompositsioon), on saadav emotsioon püütud hetkest ikkagi seda väärt.
On laias laastus kahte tüüpi hetki – planeeritud (poseeritud) ja juhuslikud (spontaansed).
Poseeritud hetkede korral saate ise pildi üksikasju otsustada ja planeerida – kes kus seisab ja mida teeb, kuidas langeb valgus jne.
Spontaansete hetkede pildistamisel eelnevaid võimalusi tihti pole, kuid võlu seisneb olukordade ainulaadsuses ja eheduses. Siin peab olema kiire, sest sekundi pärast võib õige hetk olla juba igavikku kadunud.
Jätangi nüüd planeeritud ehk poseeritud hetked rahule, sest poose oskab sättida iga fotohuviline ise vastavalt sellele, millega tema pereliikmed nõus on.
Küll aga väärib suuremat tähelepanu spontaanne perefotograafia.
Alustuseks õpi oma pereliikmeid jälgima. Proovi ennustada, mis võiks hakata järgmisel hetkel toimuma. Tundes oma pereliikmeid, olgu selleks abikaasa, lapsed või koduloomad, on väikese harjutamise tulemusel võimalik tegelikult ette aimata, kuhu poole sündmused tüürima hakkavad. Me kõik armastame oma kodus korduvaid läbitöötatud turvalisi käitumismustreid, seega võimatuna näiva ennustaja amet ei olegi nii keeruline.
Toon klassikalise näite. Kui väikelastega peres tekib äkki tükiks ajaks (ehk juba paariks minutiks) täielik vaikus, siis lapsevanemale on see reeglina alarmeeriv signaal. Miskit toimub ja sageli ei tähenda see head 🙂 Võtke kaamera ja minge luurele. Kes on kus ja mida ta salaja toimetab? Kui alles pahandusele peale sattudes kaamera järgi tormate, siis olete lootusetult hiljaks jäänud ja see moment on lõplikult kadunud.
Hoidke kaamerat käepärast ka juba keset mingit muud pereliikmetega toimetatavat tegevust. Selliste hetkede püüdmine mitteposeeritud variandis on tulevikus lõbus meenutus. Jällegi, kui tavaliselt rõhutame fotode tehnilist täiuslikkust, siis siinkohal ei loe niivõrd pildi tehniline pool, vaid emotsioon ja meeleolu.
Proovige vahelduseks nn putuka vaadet – visake kõhuli põrandale ja katsetage teha mõned pildid hästi madalalt, kaamera peaaegu vastu maad. Vaatenurga muutus võib kaasa tuua vahvaid üllatusi, olgu modelliks päikeselaigus mõnulev kass või põrandal värvipliiatsitega joonistav laps. Ebatraditsiooniliselt madal võttenurk lisab huvitavaid nüansse ja toob välja koduse elamise hoopis teise nurga alt.
Vastupidiselt eelmisele soovitusele tasub katsetada ka kõrget vaadet, muutes sellega pildistatavaid objekte väiksemaks ning koos ümbritseva taustaga saada huvitavaid kombinatsioone. Isegi otse alla jäädvustades tekib omanäoline ja huvitav perspektiiv asjadest, mida oled harjunud nägema oma silmade kõrguselt. Heaks näiteks oleks laua ümber einestav perekond.
Kui segamini kodu jäädvustamine ei ole eraldi eesmärk, siis tasuks pereliikmete pildistamisel veidi taustal olevaid asju ära korjata (loe: kodu võiks pidevalt enam-vähem korras olla). See toob inimesed paremini esile ning pildistatav ei hakka konkureerima erinevate ripakil asjadega, mis juhuslikult kaadrisse jäävad. Pigem eelista lihtsust üleküllusele!
Nagu ka muudes fotožanrites, soovitan ka siin katsetada raamimise põhimõtet. Kodus võib neid leida omajagu, olgu selleks ukseava, aken, või mööblitükk – head kompositsiooni loomise võimalust pakuvad kõik.
Ideaalis kasutage aknast tulevat loomulikku valgust – see pehmendab pildi tonaalsust, rõhutab naturaalsust jne. Keerulisem on juba õhtusel/öisel ajal, kui väljast tuleva valguse peale enam loota ei saa. Sisevalgustusel on omad puudused – ebapiisav valgus, pikk säriaeg, kõrgem ISO jne. Ühesõnaga tekib terve hunnik lisafaktoreid, millega arvestada, et pildid ei tuleks udukogud.
Seega, kui olud nõuavad ja peate “terve igaviku“ kodus passima ning kuskile eriti minna ei saa, siis lisaks oma tavapärastele kodustele toimetustele võiksite enda läheduses hoida ka kaamerat. Kes teab, mis hetki elu nelja seina vahel olles pakub!
