Pildistagu fotograaf inimesi, maastikke, loomi, arhitektuuri või midagi muud, ISO reguleerimine tekitab alati kirglikke arutelusid. Üks ütleb, et parim ISO on madal ISO, teised apelleerivad ja väidavad, et kõrgest ISO-st tulenev grain ehk säbrulisus teebki asja lahedaks. Vaatlen nüüd mõne žanri varal, kuidas kõikidel võib õigus olla. Ja vastupidi – õigus ei pruugi kellelgi olla.
Alustuseks tuletan meelde, mis üldse ISO on. Lühidalt on tegemist väärtusega, mis indikeerib sensori (või filmi) tundlikkust. Sellest tulenevalt saab säriaega ja objektiivi ava suurendada või vähendada, sõltuvalt sellest, millises suunas ISO sätitakse.
Üldiselt on levinud arusaam, et parim ISO on madal ISO ja seda ühel kindlal põhjusel – mida madalam see on, seda puhtam on pilt, kõrge ISO korral hakkab “müra” sisse viskama. Loomulikult on igal kaameral oma nn ISO-taluvus, millest üle minemisel pilt kiiva kiskuma hakkab, kuid rusikareegel ütleb, et mida väiksem sensor, seda madalamal see taluvuspiir on.
Jahjah, jutt on enam-vähem õige. Madala ISO-ga tulevad puhtamad pildid, mis on esteetiliselt nauditavamad ja sellega võikski jutule punkti panna. Eriti algajate jaoks. Erinevalt vanadest fotodest pole aga edasijõudnud fotograafide pildistamistehnikad must-valged ja nii on lugu ka ISO väärtustega.
Mida vähem on valgust, seda rohkem on vaja ISO ülespoole reguleerida, et mõistliku säriajaga pilt üldse kätte saada. Kui statiivilt distantspäästikuga staatiliste objektide pildistamisel pole tavaliselt probleemi, siis liikuvate objektide puhul küll. Valik “terav, kuid säbruline” versus “udune, aga puhas” pole õigupoolest mingi valik. Kui on vaja ISO väärtust tõsta, et säriaeg kena pildi välja veaks, siis seda lihtsalt on vaja. Oleme näinud täiesti vaadatava kvaliteediga öiseid karupilte, kus on kasutatud ISO 20 000 ja enamgi. Madala ISO-ga pilti lihtsalt poleks. Täpsemini, pilt oleks, aga karu pildil enam poleks.
Üks konkreetne žanr, kus kõrge ISO annab pildile hoopis uue essentsi, on näiteks tänavafotograafia, eriti, kui taotluseks on kerge retroefekt. Standardid ajas muutuvad ja digifotograafia “puhtus” ei kõla enam nii uhkelt, nagu 10 aastat tagasi. Paljudel edasijõudnutel on taskus hullamiseks ka analoogfotokad, millede puhul on ISO müra tihtipeale sisse kodeeritud. Miks aga nad ei võiks samasuguseid pilte teha ka kalli digikaameraga? Muidugi võivad. Täpselt sama kehtib ka näiteks portreede ja arhitektuuri puhul – kui soovid anda edasi kerget ajaloohõngu, siis ISO-st tingitud müra seda ka teeb. Paljud fotograafid keeravad hiljem töötlusprogrammides suisa müra juurde. Nii tuleb pildile külge kerge vanakooli maagia, teatav mõttesügavus, kompositsioon saab hoopis uue tähenduse, värvid kaotavad oma olulisuse ning domineerima hakkab kaader ise. Kõlab naeruväärselt, aga proovige! Ajage ISO üles ja näete ise, et pildil ja pildil on vahe. Pole head ega halba pilti, on erinevad pildid koos erineva sõnumiga.
Üks žanr, kus ei saa kõrgest ISO-st kuidagi üle ega ümber, on öine taeva pildistamine. Ka lainurkobjektiiviga pildistades hakkavad tähed 20-25 sekundilise säriajaga triibuks kiskuma. Objektiivi ava suurustel on samuti piirid ees. Seega ainus päris tööriist, millega võimalikult palju kosmilist valgust manuaalrežiimi abil sensorile imeda, ongi ISO. Tean fotograafe, kes teadlikult ajavad taga viimaseid (ja parima ISO-taluvusega) kaamerate mudeleid just seetõttu, et saada kaadrisse rohkem virmalisi, rohkem tähti, rohkem kõike muud, mis meile piiritust kosmosest vastu kumab.
Kuidas me siis kõige eelneva valguses algajaid õpetame, et parim ISO on madal ISO? Ühel päeval saavad neist ju ka edasijõudnud!
Paras pähkel, sest nagu me kõik teame – tugeva ISO müraga pilt ei ole eriti kallis, aga kõrge ISO-ga tehtud korralikul pildil on ka korralik hinnalipik küljes. Ühelt poolt on soovitus panna algajal oma viimased säästud vähemalt täiskaaderkaamera peale huugama veidi vastutustundetu. Teisalt ei tasu märkimata jätta, et kui neil on mingisugunegi huvi hämaras või pimedas pilti teha, siis korralik ISO taluvus on must-be, sest kui nad aasta-paari pärast kaamerat vahetama peavad, oleme jälle neile halba nõu andnud. Kolmas faktor on muidugi eriti keeruline – äkki algaja tahabki teha müraseid pilte ja kalli tehnika liiga hea sensor rikub nende loomingulisuse hoopis ära?
Jutt veeres sujuvalt sinna, kust ta algama pidi. Öeldakse, et parim kaamera on see kaamera, mis kaasas on. Laiendades seda sõnakõlksu ISO peale, siis parim ISO väärtus on see, millega tuleb kena terav pilt, kui taotlus just vastupidine pole olnud. Jutud madalast ISO-st kui ainuõigest valikust on seega ilmselgelt liialdatud ja hirm ISO müra ees on pigem diletantide mängumaa. Jäägu igaühele oma loominguline (ja tehniline) vabadus!
