Jaga sõpradega


Toimetusele kirjutas sotsiaalmeedias aktiivne ja igati korralike fotodega silma paistev fotograaf, kes jutustas meile oma loo. Tema palvel me tema isikut ei avalda, kuid loomulikult on autor toimetusele teada. Esitame tema arvamusloo toimetatud kujul.

Kui fotograaf on oma varustusse nelja-viiekohalise rahanumbri „laristanud“, võiks eeldada, et ta haarab igast tellimusest kinni, et tekkinud kahjusid tasa teha ja natukene ennast ka elukutselisena arendada.

- REKLAAM -

Tund enne selle artikli kirjutama hakkamist lükkasin tagasi korraliku ettepaneku pildistada üles üks kallis sõiduk, paarsada eurot oleks olnud nagu maast leitud. Nädalapäevad tagasi loobusin tuttava poolt pakutud portreesessioonist ja niimoodi loobun pakkumistest nädalast nädalasse, suunates tellimused elukutselistele fotograafidele. Ainsaks tellimustöös osalemiseks on siiani jäänud oma lapse nõustamine, kui ta käis ühte müügis olevat objekti tasu eest pildistamas.

Niisiis, miks ma raha eest ei pildista?

Küsimus pole üldse selles, et rahapada üle ajaks või paarisaja eurosed tööotsad ei vääriks tähelepanu. Pada üle ei aja ja paarsada eurot on mulle arvestatav summa. Küsimus pole ka selles, et ma üldse pildistada ei oskaks – vahel tuleb ikka midagi välja ka.

Esiteks arvan, et mul on piisavalt palju kohustusi ja vastutust. Lisaks täiskohaga lapsevanema rollile on mul ka täiskohaga töökoht, mis mulle meeldib ja mida ma oskan.

Kuid see töö on parasjagu pingeline ja uute kohustuste lisamise asemel on mul vaja hoopis pingeid maandada, milleks fotograafia sobib nagu rusikas silmaauku.

Fotograafia on väga mitmekülgne hobi – annab põhjuse värskes õhus jalutuskäikudeks, püsti-maha-kükakile keksimiseks ja isegi järeltöötlus kannab minu jaoks värviteraapilist rolli.

Kui ma seda kõike raha eest tegema hakkaks, kaotaksin hobi, mis tuju rõõmsana hoiab. Sellest oleks väga kahju, sest liikumine ja teraapia asenduks tähtaegade, kohustuste ja enda pidevalt parimas fotovormis hoidmisega. Nagu ütlevad targemad: „Harrastajal võib välja tulla, professionaalil aga peab välja tulema“. Äärmiselt vastik, mulle ei meeldi, et ma pean koguaeg veatult pildistama!

Teiseks olen oma elu ära lahterdanud ja erinevad tegevused teadlikult eraldi hoidnud. Töökaaslastega ma teatris ei käi ning perekondlikult ei lävi. Sõpradega ma rahaasju ei aja. Ja hobist hoian ma nii töö- kui peresuhted võimalikult kaugel.

See kõik tundub veidi imelik, et keegi läheneb oma elule niiviisi matemaatiliselt, aga sellel kalkulatsioonil on omad põhjused. Kui kõik panused on ühel kaardil, siis misiganes elumuutusega lendab korraga kõik vastu taevast. Ka musterperekonnad lagunevad, tippfirmad lõpetavad tegevuse, kaamera võib katki minna jnejne. Kui ühes valdkonnas toimub mingi kollaps, siis pere-töö-hobide eraldi hoidmine võimaldab muude asjadega edasi liikuda ja igasugustest jamadest valutumalt välja tulla. Loodetavasti.

Toon ühe näite. Oled abielus oma äripartneriga, kes on ka sinu hingesugulane ja parim sõber ning lisaks on teil ühised hobid, mida koos täiendate-arendate. Sellisel juhul on terve elu nagu Firenzes asuva Santa Maria del Fiore katedraali kuppel – kui keegi lööb pühapäevase missa ajal selle ühe ja ainsa kuplit koos hoidva lukustuskivi paigast, on terve kuplijagu kive mürinal rahval kaelas.  Võimalik, et mõtlen üle, aga mulle selline perspektiiv ei meeldi, et kui näiteks pereäris asjad vussi lähevad, siis hakkab ka suhe süüdlase otsingute tõttu kiiva kiskuma ja lõpuks pole kellegagi oma hobisidki koos harrastada. Mõttetu ju!

Õnnelikud on need inimesed, kes on suutnud töö ja hobi ühendada ning igapäevaselt sära silmesse toova tegevuse eest saavad ka arved makstud. Muidugi ongi sellisel ühendamisel eelmainitud riskid, aga paljude jaoks on see hind vastuvõetav. Ja see ongi igati okei.

Mina isiklikult ei ole nõus seda hinda (veel) aga maksma ja just sellepärast ma raha eest ei pildista. Igal inimesel peab olema hobi, mille kallal omaette nokitseda ja mille osas puudub igasugune aruandluskohustus. Mulle ongi selleks hobiks fotograafia.

 

 

 

Jaga sõpradega


- REKLAAM -