Kutsusin nädalapäevad tagasi fotograafe oma veidramaid tööalaseid äpardusi kirjeldama. Ootamatult tuli neid terve trobikond ja noppisin esimesed lustakamad neist välja teistelegi jagamiseks.
Fotograafia on parasjagu täppistöö ja ilmselt pole ühtegi edasijõudnud fotograafi, kes poleks aastate jooksul kogemata pildistamisel ninali kukkunud, midagi ära lõhkunud või muul moel miskit vussi keeranud. Et mitte jätta parastavat mekki külge, siis tunnistan ausalt – olen ka ise kaameraga muulikivide vahele lennanud ja mahakandmisele läksid nii aparaat kui objektiiv, lonkasin aga veel paar kuud hiljemgi.
Käesoleva artikli tarvis kogusin aga kokku just sellised fotograafide lood, kus äpardused on juhtunud tellimuse täitmisel ehk kliendi juuresolekul. Tänan kõiki, kes oma jutud mulle usaldasid ja nagu lubatud, toon parimad neist lugejateni täiesti anonüümselt, diskreetsuse säilitamiseks ka koostöös fotograafiga fakte veidi moonutades.
Lugu 1 – murtud jalaga rebasetopis
„Olin koos assistendi ja kliendiga veidi enne päikeseloojangut metsas ning hakkasime ette valmistama portreed koos rebasetopisega. Klient pidi rebase kõrval kükitama ja oma käe talle seljale nõjatuma. Paraku ei leidnud ta endale kuidagi head asendit ning läksin lahkelt talle appi näitama, milline võiks ideaalne poos olla.
Jäin aga kükitades puujuure taha kinni ja vajusin topisele nii õnnetult otsa, et rebase esijalg murdus ära ja mu enda põlv paistetas üles. Fotosessioon oli selleks õhtuks läbi ja kui kliendile oli see intsident isegi veidi lõbus, siis mina jäin päevateenistusest ilma ja pidin ka topise laskma terveks teha. Samas on see lugu selline, et mida aasta edasi, seda naljakam on see ka endale. Me kõik oleme inimesed ja juhtub ka parimatega!“
Lugu 2 – kaamera kukkus tordi sisse
„Olin toona alustav pulmafotograaf ja päris iga võtte jaoks ei olnud veel oma tehnikat välja kujunenud. Pulmapidu, mida jäädvustasin, oli uhke. Uhke ja omajagu kõrge oli ka pulmatort. Võtsin tooli, et seda võimalikult täpselt ülevalt alla pildistada ja et kaamera paremini tordi kohale ulatuks, võtsin paela kaela tagant ära ja viskasin rohmakalt üle käevarre. Peopesad olid higised, asend ebamugav ja tundsin, kuidas kaamera vaikselt sõrmede vahelt libisema hakkas. Esimese põlvkonna täiskaader hübriidkaamera ei hiilanud oma ergonoomikaga ja võis libedate sõrmede vahel olla nagu lutsukivi.
Põhimõtteliselt oli mul kaks valikut – kas toolilt ettenägematute kahjudega rahva sekka maha hüpata või lasta kaameral libiseda. Valisin instinktiivselt viimase, lastes kaamera tordile võimalikult lähedale, et tervet kunstiteost mitte ära rikkuda. Umbes 5 cm kõrguselt ta aga ikkagi kukkus, õnneks tordile suuremat kahju tegemata. Kui valge kreemiga kaetud kaamera tordi pealt ära korjasin, olid pooled pilgud püha viha täis, pooled aga naersid. Mina olin näost punane nagu peet ja pruudi isa ütles pärast, et „oled ikka soperdis küll“ ning arvas, et võiksin ainult pool kokku lepitud tasust küsida. Ega ma hakanudki vaidlema. See on ka viimane kord, kui ma pulmatordi kohale olen roninud.“
Lugu 3 – alasti modell tõttas „uppuvale“ fotograafile appi
„Oli imeline suveõhtu, soe ja veidi udune. Juba mitu kuud olin peretuttavale lubanud, et teen temast soodsate olude korral paar kunstipärast näkineiufotot. Läksime järve äärde ja plaan oli selline, et ta on pähe sätitud pärja ja peos oleva lillekimbuga poolenisti vees ning tulemuseks pidid olema sensuaalsed ja poolenisti erootilise alatooniga naise kehavõlusid rõhutavad fotod.
Kuna modell oli naine ja mina olen mees, siis keerasin viisakalt selja, kuniks daam ennast lahti riietas ja pärjaga vette sulistas. Edasi läks kõik väga halvasti. Peale esimesi fotosid hakkasin jalgupidi kaldavees endale paremat võttenurka otsima, kuid mudane järvepõhi toimis vesiliivana, tasakaal kadus ja sealsamas külili vees ma terve oma kaamerakomplektiga olingi. Sain ennast üpris kiirelt püsti, aga juba oli alasti ja lilledega „näkineid“ põlvekõrguses vees mulle kaastundlikult abiks.
Sellel korral jäi sessioon pooleli ja kaamera läks hooldusesse, kuid hiljem tegime pildid lõpuni. Leppisime kokku, et pereringis me sellest loost ei räägi. Pole paksu verd vaja. Tasu ma ka ei võtnud.“
Kui ka Sinul on mõni ekstreemne tööapsakas pajatada, mis lugejatele muige näole võiks tuua või muul moel kasulik on, siis kirjuta mulle peepsooman@gmail.com ning lepime kokku, kuidas seda niimoodi kajastada, et keegi ennast halvasti ei tunneks. Diskreetsus garanteeritud!
