Andrei Reinoli pildilugu vol 3: “Sügisene Abisko”

Sügisesed maastikud Abisko rahvuspargi ümbruses on mulle ammu meeltmööda olnud. Seni küll vaid teiste pilte vaadates. Oli tekkinud äratundmisrõõm, et selles kohas ja sellel ajal sooviksin ma kindlasti pilti teha. Fotoretkel Lofootidele jääb see piirkond tee peale ja kuna ööbimispaigad just seal asetsesid, siis oli lootust ka mõned loojangud-tõusud-ööd piltidele jäädvustada.

Rahvuspark oli üks esimesi Euroopas ja ajalugu paistab siin igal sammul ka välja. Rootslased eksponeerivad seda igal võimalusel ööbimiskohtades, turismikeskuses, radadel. Kalastamine, suusatamine, matkamine ja kelgukoertega sõitmine toovad siia kanti palju puutumatu looduse nautlejaid.

- REKLAAM -

Põhja poole sõites hakkab maastiku reljeef muutuma kohe peale Kirunat. Tekivad Põhja-Rootsile iseloomulikud mäed, mis ei ole väga kõrged, aga kujundavad väga nauditava vaatepildi. Sügis tuleb siia äkki ja peale esimesi öökülmasid värvub loodus sügisrüüsse. Allpool kasvab kaunis kidur taimestik, mis septembri alguses värvi muutma hakkab. Nüüd on õige aeg siia pildistama tulla.

Abisko rahvuspargis leidub arvukalt matkaradasid ning kes pildistamisele rõhku ei sea, siis saab siin päevasel ajal visuaalse naudingu ilma suurema vaevata. Ka pildistamiseks jagub siin piiramatuid võimalusi.

Kaunid mägijõed voolavad oma kristallselge veega alla mägedest järvede poole, mis on täitunud karge ja läbipaistava veega. Kidurad kased värvuvad kaunilt kollaseks ja kogu mägede jalam on nendega ühtlaselt kaetud. Kui siia nüüd õhtune päike peale paistma hakkab, siis avaneb uskumatult kaunis vaatepilt.

Pisut kõrgemale liikudes koosneb maastik vaid madalast taimestikust. Ka siin on värvidega rikkalikult laristatud.

Punane, kollane ja roheline värvus harmoneeruvad maapinnal ühtsesse kooslusesse. Siit ei ole raske esiplaani pildile valida. Kuigi esmapilgul tundub, et siin justkui polegi midagi – vaid lage maa ja mõned kivimürakad. Ringi liikudes leiab aga väga ilusaid pildimotiive. Miinuseks võib pidada vaid seda, et pildid võivad jääda liiga sarnased. Vähese pingutusega on aga ka see välditav.

Mägiojade veed on selged ja läbipaistvad, värvuselt türkiissinisest roheliseni. Kivim jõe põhjas on voolust lihvitud ning kaunite vormidega. Mõnes kohas olid kivid kaetud valge kihiga, mis siis läbipaistva veega moodustasid eriti mõnusa heleda tonaalsuse. Pisut edasi liikudes muutus ka pinnavorm ja kivimid olid juba kihilised ning täis jooni ja mustreid. Ka siin leiab lihvitud pindasid ja vahvaid auke, mida pildile püüda.

Ilmastik on siin sügiseti heitlik. Päike ja vihm võivad ühel ajal endast märku anda ja iial ei tea, mis järgnevalt toimuma hakkab. Isegi pilves ilmaga luuakse siin atmosfäär, mis ei sega pildi tegemist. Vastupidi. Madalad pilved mägede tipus võimaldavad püüda pildile mõõdet juurde ja annavad aimu sügise olemasolust. Värve siin jagub, pilved toimivad omamoodi peegeldina ja kaotavad ära päikesel iseloomulikud teravad varjud. Seega saab ka päevasel ajal teha mõnusa olustikuga maastikupilti. Makrotajatel ja detaili püüdjatel on siin tegevust lõpmatult.

Kui just väljas laussadu ei ole, siis hea pildi saamiseks siin muid piiranguid ei ole.  Kuna meid aga taheti selle piiranguga raamidesse suruda, sest kohal viibimise aeg oli limiteeritud, pidime isegi vihmase ilmaga pilti tegema. Statiivile kinnitatud kaamerat tuli varju ja vihmakattega kaitsta ning oma pildid siiski ära teha. Aeganõudev tegevus oli veidi frustreeriv, aga visuaalne nauding tuli pildiks vormistada. Tänu kehvale ilmale oli inimesi ümbruskonnas vähe ja see andis võimaluse vabamalt kadreerida ilma, et peaks mõtlema pildile tulevatele segavatele faktoritele. Õnneks lõpetas päeva kaunis loojang ning võimas värvidemäng. Valdavalt on rahvuspark Atlandi niiske õhumassi eest varjus ja seal esineb selgeid ilmasid tihedamalt. Eeliseks on see just virmaliste pildistamisel.

Ja siis muidugi rahvuspargi pärl – kanjon!

Lihtsasti ligipääsetav, turistidele kergelt vaadeldav. Kogu olustik on siin võimas. See vetekohin, värvikoloriit, tekstuurid ja mustrid kividel. Siin võiks lõputult pildistada. Soomlaste Kiutäköngas oli ka ilus koht pildistamiseks, aga siinne koht on rohkemate võimalustega. Liikuda saab mõlemal pool Abiskojokka jõge ning ülesvoolu liikudes saab muutuva maastiku taustal pildile vaheldust tuua. Lühikest aega kohapeal viibides teed ikka esmalt ära klassikalised, kindla peale töötavad kompositsioonid. Pikemalt siin viibides võimaldaks koht kindlasti ka kreatiivsemat lähenemist ning rohkem tavatumate kadreeringute katsetamist.

Piirkonnas on avastamist ja kaunist loodust palju ning seepärast ei välista ma ka võimalust võtta reisisihiks vaid Abisko rahvuspark ja veeta siin pikemalt aega, kui vaid mõned hommikud ning õhtud. Põhjamaad ja värvid käivad minu jaoks käsikäes, suured tänud reisikorraldajale TripUp66!

Sügis on nüüdseks meilgi käes ning saab ka siin pildistada värvidega ääristatud joastikke, rabasid ja dramaatilisi pilvi.

Andrei Reinol on rahvusvaheliselt tunnustatud maastikufotograaf ja personaalkoolitaja.