Andrei Reinoli pildilugu vol 1: “Saamata jäänud pilt!”

Hinnatud maastikufotograaf Andrei Reinol kirjeldab Fotojuttude lugejatele kord kuus mõne värske pildi tekkelugu, sellega kaasnenud emotsioone, õnnestumisi ja ka tagasilööke. 

Suvel maakodus olles sõidan jalgrattaga palju lähikonnas ringi ning ümbruskonna põlluvahed ja metsatukad on tuttavaks saanud. Rattaga saad sa ligi kohtadesse, kuhu autoga ei pääse, samas annab ta eelise jalgsi liikumise ees. Läbida jõuab pikemaid vahemaid ja jõuab õhtu jooksul teha erinevamaid pilte. Päevasel ajal seenel või marjul liikudes jätan meelde kohad, millel on õigetes valgustingimustes potentsiaali kauniks maastikupildiks.

- REKLAAM -

Õhtust loojangut pildistama minnes olin teadlik keskkonnast, kuhu rattaga siirdumas olin. Kindlaks sihiks oli üksik vana mänd naabri viljapõllul. Mööda tehnoradasid annab liikuda viisil, mis ei riku teise mehe kätetööd. Miinuseks on see, et sa ei saa valida omale sobilikku võttenurka. Liikuda saad vaid edasi või tagasi.

Juba enne loojangut oli õhk niiske ja madalamatesse kohtadesse hakkasid tekkima esimesed uduvaalud. Atmosfäär oli loodud. Teadsin, et minu pildistatav objekt asub aga pigem kõrgemal künkal ja seal udu ei teki. Jäin oma plaanile kindlaks – panustasin kaunitele värvidele pilvedes ning lootusele, et udu jääb kaugemal orgudes siiski pildil näha. Vanalt raudteetammilt rattaga maha keerates tabas mind ebameeldiv üllatus – põldude vahelistel radadel oli taimestik mõne nädalaga väga kõrgeks kasvanud. Surusin rattal end siiski edasi, kasteniiske rohi vastu sääri ja käsi sahisemas. Edasi läks hullemaks. Lõuna-Eestis on vihma sadanud rohkem kui mujal ja savisel pinnal on vesi visa maasse imbuma. Traktorite tekitatud rööpad olid sügavalt vett täis ja püüdsin end hoida kahe jälje vahel. Mäest üles läks kuivemaks, aga ratta esikahvel oli juba paksult muda täis. Porilaudu mu rattal muidugi ka ei ole 🙂

Esimese peatuse tegin loojangu hetkel juba enne sihtkohta jõudmist. Meie kaunis rahvuslill viljapõllul köitis mu pilku viisil, mis ei lubanud edasi sõita. Fotokott seljast, kaamera statiivile, filtrid ette ja tegin õhtu esimesed pildid. Samal ajal ei jäänud märkamatuks all orus tekkinud tihe udu. Veidi kriipis juba hinge, kas ehk tuleks tagasi siirduda.

Kuna jalgsi oli põlluvaheteel kergem liikuda, siis otsustasin sihtmärgini rattata liikuda. Valisin lähima tehnoraja valitud puuni ning siirdusin mööda seda edasi. Pinnas oli märg ja libe. Õiget võttenurka otsides taipasin õige pea, et suuri manööverdamise võimalusi mul siin pole. Värv pilvedes tekkis kompositsiooniliselt mittesobivasse nurka ja soovitud udu ei jäänud pildile üldse näha. Tegin mõned kaadrid ja kiirustasin tuldud teed tagasi.

Ratta juurde tagasi jõudes pidin oma fotokola kotti tagasi pakkima, sest ees ootas mudane rada. Nägin, et kaunid roosakas-punased värvid pilvedes peegeldusid ka udule põldude vahel ja vaatepilt oli väga lummav. Nii kaunist loojangut ei olnud ma sel aastal veel näinud. Mul oli aga sinna veel tükk maad liikuda. Sain tunda kõrgete ohakate, takjate ja putkede “puudutusi” oma kätel ja säärtel. Esikahvli vahelt viskas pori kõrgele üles.

Veel enne kui vana raudteetammi peale jõudsin, otsustasin teha peatuse ja pildistada teist puud põllul – seekord tamme. Teadsin, et ka siin ei saa ma küll soovitud tulemust, sest võttenurk ei ole loojangu poole soodne. Küll aga paistis siit juba udu taustaks ja soovisin seda jäädvustada. Fotokott seljast maha, kaamera statiivile, kiire kadreerimine. Mõned kompositsioonid ja vastupidises järjekorras asjad jälle kokku. Kõik see võttis omajagu aega ja nägin kuidas kaugemal valgusolud juba lahjemaks muutusid.

Udu valgustati läbi roosast loojanguvalgusest, puude siluetid kadusid kaugusesse, olustik oli imeline. Ja mina oli halvima koha peal, mis võimalik. Kiirustasin rattal edasi, lootes veel viimaseid riismeid jäädvustada. Kõrge rohi oli end ratta käiguvahetaja vahele kiilunud. Muda läbimiseks oli mul aga kergemat käiku vaja. Jäin seisma, püüdsin olukorda parandada. Veidi maad edasi liikudes otsustas aga kett maha joosta ja käiguvahetaja vahele end kinni kiiluda. Kõik kohad olid savist muda täis. Teadsin, et head pilti ma siit täna enam ei püüa. Lõpuks, kui ma sealt kõrge rohu ja rööbaste vahelt uuesti vana raudtee tammi peale tõusin, oli valgus juba kadunud.

Kirusin tekkinud olukorda ja enda otsust mitte siia hetke ootama jääda. Saatsin veel pilguga metsataha kadunud päeva. Liikusin rattal nüüd juba rahulikus tempos ja kindlal pinnasel kodu poole. Kraavi pervel märkasin õitsvat angervaksa, mis oma valgete õisikutega juba pimedas õhtus kontrastne paistis. Otsustasin veelkord siiski peatuda ja viimase kaadri teha.

Muidugi olin alguses pettunud, et selle õhtu kirkaim valgusmäng kinni püüdmata jäi. Nüüd tagantjärgi vaadates olen taaskord kogemuse võrra rikkam ning värvikas lugu piltide kõrvale meenutamiseks jääb.

Andrei Reinol on rahvusvaheliselt tunnustatud maastikufotograaf ja personaalkoolitaja.