Hoolimata leiutistest nagu autofookus, statiiv ja stabilisaator kipuvad nii mõnedki pildid ikka veidi fookusest väljas olema. Tee mida tahad, pilt on ikka udune. Millest selline jama?
Kui fotograaf on pildi “ära väristamise” vältimiseks kõike proovinud, aga õige koht pildil on ikka udune, siis võib tegemist olla hoopis spetsiifilisema probleemiga, mille peale paljud fotograafid ei tulegi.
Kuigi ideaalses maailmas peaks konkreetse kaamera jaoks mõeldud objektiiv olema võimeline väga täpselt fokusseerima (seda muidugi AF-süsteemi võimekuse piires), siis reaalses elus see nii siiski pole.
Lisades kompotti veel ka kolmandate tootjate tootevaliku, kelle poolne standarditest kinni pidamine ei pruugi kaameratootjaga võrdne olla, siis võib suisa juhtuda, et ühe objektiiviga on fookus täpne, teisega mitte. Isegi kui fotograaf pole seni fookuseprobleeme täheldanud, tasuks aeg-ajalt seda kontrollida ning kasvõi täiesti lahti keeratud avaga kaldu olevat raamatut või ajalehte pildistada ja veenduda, et teravaim on ikkagi see rida, millele fookuspunkti sättisid.
Mida aga teha, kui ikkagi avastad, et mõni või hullemal juhul lausa kõik objektiivid mööda fokusseerivad?
Võluvõtmekeseks on siinkohal enamikul kaameratel kusagil seadistuste menüü sügavuses peituv peenhäälestuse funktsioon. Kõlab juba hirmutavalt? Tegelikult asi nii hull pole ning kui peenhäälestamine ehk kalibreerimine mingisugusel põhjusel võssa läheb, siis saab tehasesätted ühe nupuvajutusega enamasti taastada ja uuesti üritada.
Olen ka ise mõned korrad seda teinud ja julgen öelda, et kõige suurem probleem on tegelikult toimiva meetodi leidmine, sest internetist otsides leiab soovitusi seinast seina. Proovisin neist enamiku läbi ja frustruatsioon kesise tulemuse üle oli alguses suur. Lõpuks leidsin üsna juhuslikult töötava meetodi.
Nüüd kirjeldangi detailsemalt seda meetodit, mis mind suhteliselt kerge vaevaga päästis ja tundub kõige adekvaatsemalt toimivat. Kui aga oskate paremaid nippe soovitada, kirjutage nendest julgelt artikli alla kommentaariumisse.
Kõigepealt on tarvis hästi valgustatud ning kaamera sensoriga paralleelset seina. Teiseks on tarvis statiivi – mida raskem ja kindlam, seda parem. Kolmandaks vajate muidugi kaamerat ning objektiive. Soovitan kogu süsteemi kalibreerimise korraga ette võtta, selle põhjustest räägin veidi tagapool. Lõpuks on tarvis mingisugust kontrastset pinda, millele fokusseerida. Kasutasin ise pooleks jagatud A4 mõõdus paberilehte, millest pool oli must, pool valge. Kui veidi internetist otsida, leiab ka hulgim spetsiaalseid mõõtetabeleid ja muid selle töö jaoks mõeldud testimisvahendeid. Aga täiesti korrektselt ajab asja ära ka selline lahendus, nagu kirjeldasin.
Protsess ise näeb välja järgmine. Kõigepealt kinnita testimispunktiks mõeldud paber korralikult seinale. Veendu, et see on ühtlaselt valgustatud ning valgusolud kogu protsessi käigus ei muutu. Kas interneti või kaamera manuaali abiga otsi menüüdest üles peenhäälestuse valikud ning vii ennast nende kasutamisega kurssi. Tavaliselt on võimalus paika häälestada baaskompensatsioon, mida rakendatakse kõigile ette keeratud objektiividele ning eraldi veel konkreetsetele objektiividele nende enda spetsiaalsed kompensatsiooniparameetrid.
Arvestama peab, et selleks, et viimast funktsiooni kasutada, peab kere objektiiviga suhtlema ning selle tuvastada suutma. Seega ei tööta see enamasti vanakooli manuaalfookusega filmikaamera objektiividega (kuigi kavalpead on eraldi lisatava kiibiga kohati ka selle vastu rohu leidnud).
Nüüd keera kerele ette esimene objektiiv. Minu soovituseks oleks juhul, kui kasutusel on ka manuaalfookusega objektiive ning kasutad kaamera poolset fookuse kinnitust (piiks ja visuaalne signaal pildiotsijas), käia kõigepealt need üle ning nende järgi baassäte paika keerata, juhul kui see kompenseerimist vajab. Vähemalt minu kogemus näitab, et enamasti, kui fookusekinnitus nende puhul on võsas, on see enam-vähem sama palju mööda ka teiste objektiividega ning nii saab kaamera baaskompensatsiooni paika reguleerida.
Paiguta kaamera statiivile ning seinast ca 10-20 kordse objektiivi fookuskauguse kaugusele. Veendu, et kaamera on seinaga võimalikult paralleelne ning seinale riputatud paberi kõrgeima kontrasti üleminekuga koht paikneb objektiivi keskteljel. Keera ava võimalikult lahti ja kontrolli, et see sinna ka jääb. Ilma menüüseadistusi puutumata fokusseeri nüüd seinale riputatud paberile. Kui ees on manuaalfookusega objektiiv, siis tee seda käsitsi ning oota, kuni kaamera fookuse kinnitab – kui objektiiv on autofookusega, siis kasuta seda.
Kui fookus paigas, siis lülita kaamera manuaalfookuse režiimi ning ära objektiivi teravustamisrõngast rohkem puutu. Nüüd sõltuvalt sellest, kas kaamera objektiivi tuvastas või mitte, leia üles kas esimese objektiivi kompenseerimise valik või kaamera üldkompensatsiooni valik ja kui see on leitud, siis nihuta kompensatsiooni astme võrra miinusesse. Kontrolli päästikut pooleldi alla vajutades või eraldi fokusseerimisnuppu vajutades, et kaamera kinnitab taaskord fookuse. Jätka nihutamist, seni, kuni kaamera enam fookust ei kinnita. Kirjuta nüüd üles viimane kompensatsiooni väärtus, kus kaamera veel arvas objekti fookuses olevat. Oletame, et see on -3. Edasi jätka nullpunktist teisele poole kompenseerimisega. Kirjuta üles ka positiivne väärtus, mille juures viimati kaamera fookuse saavutamist kinnitas. Oletame, et see number on 5.
Kui numbrid paberil, tuleb lihtsa matemaatika aeg – saadud numbritest tuleb leida aritmeetiline keskmine. Ehk meie näite puhul on selleks 1. Nihutamegi kompensatsiooninumbri sinna ja salvestame tulemuse. Nüüd tuleb lihtsalt protsessi iga objektiiviga korrata ning tulemused kaamerasse salvestada.
Kui tulemus on kusagil kahe täisarvu vahel, siis võib valida emba-kumba või kui tahta juuksekarva lõhki ajada, siis analüüsida, kummale poole kaamera rohkem fokusseerima kipub ja teha kompensatsioon vastavalt sellele. Meelde tuleks jätta, et negatiivne number kompenseerib objektist ette fokusseerimist, positiivne tahapoole fokusseerimist. Nagu juba öeldud sai, siis praktika näitab, et manuaalfookusega objektiivide puhul, mida kaamera ära ei tunne, piisab enamasti kas baasätte üle kontrollimisest või siis kergest nihutamisest, kui selleks vajadus peaks olema. Minu kolmest-neljast käibel olevast ürgaegsest objektiivist enamus tahtsid korrektse keskkoha saavutamiseks +2 väärtust, selle siis viisingi esimese sammuna kaamera baaskompensatsiooniks sisse ja jätkates autofookusega objektiivide peenhäälestust, võttis kaamera juba selle arvesse.
Tähelepanelik lugeja märkab nüüd üht tekkivat nüanssi veel – rääkisime, et kaugus seinast peaks olema 10-20 kordne fookuskaugus. Mida teha suumobjektiividega? Aus vastus, ega midagi väga tarka teha polegi, võib proovida, mida see objektiiv erinevates vahemikes teeb ning leida kuldne kesktee. Või siis teha peenhäälestus positsioonis, mida enim kasutad. Mööndusi peab igal juhul tegema, mina isiklikult valisingi viimase ehk enimkasutatud fookuskauguse kaudu kalibreerimise tee.
Loodetavasti oli sellest kirjutisest abi ning järgmisel korral internetis oma loomingut jagades ei pea fotograaf enam lugema kommentaare stiilis “Miks pole põhiline fookuses?” või “Mida Sa täpselt ikkagi pildistasid?”
Teravate piltideni!
