Jaga sõpradega


Tänapäeva digiajastul on meil kõikidel andmeid ja dokumente, mida kusagile salvestada ja varundada vaja. Rääkimata siis fotograafidest, kellel on pildifaile giga- ja terabaitides.

Aeg-ajalt kerkib ühes või teises fotogrupis või -foorumis üles teema, kuhu oma pildifaile salvestada ja varundada, nii et nad ka aastate pärast alles ning leitavad oleksid. Püüan seda teemat pisut selgitada ning loodetavasti saavad nii mõnedki küsimused siit omale vastuse.

- REKLAAM -

Mida varundada?

Esimeseks küsimuseks tuleks tegelikult võtta hoopis mitte kuhu varundada, vaid mida varundada. Pole ju mõtet kogu oma mälukaardi sisu tuima näoga kusagile kõvakettale kopeerida. Esmalt peaks siiski tegema ära esmase valiku ning duplikaadid, udused kaadrid ja muu mittevajaliku kustutama. Loodan, et paljud nii ka teevad ning kogu oma mälukaardi sisu kõvakettale ei salvesta. Kui te aga seda valikut ei tee, siis alustage sellest, et valite välja parimad kaadrid ning kõik muu musta materjali kustutate.

Kuhu varundada?

Järgmine valik on kõige keerulisem – kuhu oma valitud ja parimad kaadrid salvestada, et need ka aastate pärast oleksid olemas. Kui veel mõned aastad tagasi kasutati varundamiseks DVD plaate ja moodsam lahendus oli väline kõvaketas, siis tänaseks päevaks on üheks alternatiivseks variandiks ka pilveteenuse kasutamine – hinnad on juba üpris mõistlikud ja interneti kiirusedki ajale järgi jõudnud.

Kui arvate, et piisab sellest, et salvestate ja hoiate pilte lihtsalt mälukaardil või arvuti sisemisel kõvakettal, siis selles te eksite – ühel kenal päeval ei pruugi ükski seade enam mälukaarti lugeda ja ka arvuti kõvaketas ei ole teab mis kindel koht oluliste failide pikemaajaliseks säilitamiseks.

Vaatame siis, mis variandid varundamiseks võiks kaalumisele võtta.

Lihtne väline kõvaketas

Kindlasti kõige soodsam variant on tavaline ühe kettaga väline salvestusseade. Küll aga pole see mitte kõige parem, kui rääkida turvalisusest ja pikaajalisest varundamisest. Kui samad pildid veel ühele (ehk teisele) kettale salvestada, siis muutub selline varundamisviis juba palju paremaks – ühe ketta rikkimineku korral on suur tõenäosus, et teisel kettal pildid siiski säilivad.

See on kõige lihtsam varundusviis juhul, kui pilte on mõnekümnest gigabaidist mõne terabaidini. Kui aga pilte on juba kogunenud aegade jooksul mitmeid terabaite, siis ei pruugi see just parim lahendus olla.

Eraldiseisev mitme kõvakettaga NAS

NAS on lühend, mis on tuletatud inglise keelsest väljendist Network Attached Storage ehk võrku ühendatud salvestusruum. Lühidalt öeldes on NAS eraldiseisev karp, milles on kaks või enam kõvaketast, mis teineteist ise automaatselt dubleerivad (st kui ühega midagi juhtub, on teisel info alles) ning mis on ühendatud kas ainult kohtvõrguga või internetiga.

NAS sisaldab endas juba minimaalselt kahte kõvaketast, millele andmed dubleeritakse ehk peegeldatakse. Lihtsustatult öeldes kopeeritakse ühe (või mitme, olenevalt süsteemi suurusest) kõvaketta sisu teistele kõvaketastele ja andmeid hoitakse pidevalt uuena. Kui peaks juhtuma, et üks kõvaketastest katki läheb, on andmed teistel ketastel endiselt olemas. See on juba palju turvalisem ja kindlam lahendus. Kuigi ega ka see pole 100% turvaline – alati võib midagi juhtuda ja oledki andmetest ilma.

Pilve-varundus

Kolmas variant oma pilte (ja samuti ka muid olulisi andmeid) varundada on pilveteenus. Osad neist on tasuta, kuid väga piiratud mahuga (näiteks 2-15 GB), enamike puhul on võimalik lisamahtu juurde osta. Ning hinnadki on üsna mõistlikud.

Foto: pixabay.com

Kuidas ma ise varundan

Teooriat rääkida on ju hea lihtne, pahatihti aga asi päris lahendusteni ei jõuagi. Kuna ka minul on pilte aastatega kogunenud aukartustäratav kogus, siis olen oma varunduslahenduse teinud alljärgnevalt.

  • Peale pildistamist kopeerin mälukaardilt kohe pildid väikesele välisele SSD kettale. Just nimelt kopeerin, mitte ei liiguta. Mälukaardile teen vorminduse alles peale seda, kui olen kindel, et kõik pildid on kõvakettal kenasti olemas (üldiselt vormindan mälukaardi fotokas alles siis, kui lähen järgmine kord pildistama). Siis vaatan kohe ka kõik pildid ka üle ning kustutan nii ebateravad, duplikaadid kui muud mittevajalikud pildid.
  • Esimesel võimalusel kopeerin SSD kettal olevad pildid NASi. Taaskord kopeerin, mitte ei liiguta. Nii on mul juba olemas kaks eraldi koopiat piltidest.
  • Kolmas samm on NASis olevate fotode kolmas koopia välisele kõvakettale. Seda teen umbes korra kuus. Samuti kustutan seejärel ära koopia väliselt SSD kettalt. Nüüd on mul üks koopia olemas NAS seadmes ning teine koopia välisel kõvakettal. Lisaks peab ära märkima, et väline ketas ja NAS ei asu füüsiliselt ühes asukohas – samuti üks võimalus turvalises suunas.

Nagu eelnevast näha, siis ma ei kirjeldanud midagi pilves varundamisest. Seda ma ise regulaarselt ei tee. Küll aga kasutan Dropboxi teenust siis, kui on vaja kellelegi pilte edastada. Ahjaa… kuna ka mobiiliga tehtud pilte on aeg-ajalt vaja kusagile lisaks mobiilimälule talletada, siis selleks on mul samuti kasutusel automaatne üleslaadimine Dropboxi.

Kokkuvõtteks

Kokkuvõtvalt võib öelda, et tegelikult pole ükski varundusvariantidest 100% turvaline ega kindel. Küll aga vähendavad paremad ja kombineeritud lahendused neid võimalusi, et olulised failid ühel päeval kadunud on.

Piltide varundamisega seondub tegelikult veel üks väga oluline teema – korralik fotode märgistamine ja katalogiseerimine. Aga sellest juba lähemalt mõnel teisel korral.

Kui keegi tunneb, et soovib sellel teemal sõna sekka öelda, siis kõik kommentaarid on teretulnud e-mailile: info@fotojutud.ee

Jaga sõpradega


- REKLAAM -