Tegelikult piisaks Nikon Coolpix P1000 ülevaate jaoks paarist lausest. „Jah, tõesti 3000 mm, jah, tõesti töötab. Punkt.“
Aga lähme siiski algusesse tagasi. Kaamerat karbist välja võttes vaatas vastu korralik monstrum, mille kõrval profiseeria Canon 5D mk IV seebikana tundus. Pereliikmed vaatasid kaamerat ja arvasid, et ostuhullus on uusi tuure kogunud ning kotitäis raha magama pandud. Keegi hüüdis: „Oi kui jäme!“ ? Objektiiv on tõesti jäme. Et 35 mm ekvivalendina 3000 mm välja suumida, peabki jäme olema. Kaamera kaalub 1,4 kg, mis kedagi just külili ei sikuta, kuid omas kategoorias on tegemist tõelise raskekaallasega — samas suurusjärgus on 5D mk IV koos 16-35 mm lainurkobjektiiviga.
Ergonoomika on siiski kaameral paigas ja käes hoidmine mingit vaeva ei tekita. Vajalikud nupud on ühe erandiga mõistlikus kohas. Erandiks on ISO väärtust reguleeriv nupuke, mida korpusel polegi ja mille väärtust tuleb sättida menüüst. Väga tüütu, kuid nüüd hakkamegi jõudma tasapisi sinna, kes tegelikult kaamera sihtgrupp on.
Et müstilised 3000 mm fookuskaugust välja võluda, on hoolimata korpuse suurusest jäetud sinna supersuumkaamerate puhul laialt levinud 1/2.3-tolline CMOS sensor (mida suurem sensor, seda suurem peab olema optika). Maakeeli on valgust salvestava sensori suurus 28 ruutmillimeetrit, mis on täpselt 31 korda vähem, kui täiskaaderkaameratel ning ca 13 korda vähem, kui väga laialt levinud poolkaaderkaameratel. Põhjamaiselt veidi tatistes valgusoludes teeb kaamera oma töö ära ja pildid on „okei“, kuniks neid täissuuruses pole põhjust vaadata. Täisresolutsioonis kumab aga digimüra läbi ning pimedas pildistamiseks see kaamera lihtsalt mõeldud ei ole. Ühesõnaga — uuemate telefonidega peaaegu sarnase suurusega sensorilt pole põhjust ka ülearu palju oodata ja tõsistele fotoentusiastidele jääb kõnealusest kaamerast väheks.
Küll aga sobib see pildisõpradele, kes eelistavad mugavust kvaliteedile ja fotografeerivad kreedo järgi „parim pilt on tehtud pilt“. Viimases on 125-kordse suumivahemikuga (24-3000 mm) kompaktkaamera ilmselgelt maailmameister. Laiemas otsas ehk 24 mm pealt lubab kaamera makrorežiimis teravustada 1 cm kauguselt ja teeb pildi ära ka. Taaskord on rõhk sellel, et pilt on tehtud, mitte et ta oleks täisresolutsioonis ülearu nauditav.
Pikem ots ehk 3000 mm on aga täiesti omaette ooper. Kuu ei mahtunud kaadrisse ära ja hoolimata digimürast annab see pisike teleskoop täiesti enneolematud vaated kuu struktuurist. Kes kuud on varem pildistanud, teavad hästi, et isegi tippoptikaga on kuskil piir, mis Nikoni supersuumiga nihutati sõna otseses mõttes kosmosesse. Käest kuu pildistamine on vähemalt külma ilmaga paras piin, sest suure fookuskauguse tõttu loperdab kuu kaadris korralikult ja 5-stopiline stabilisaator (sic!) ragistab omakorda hoolega kuud vasakule ja paremale, üles ja alla. Kaamerat statiivile paigaldades saab ISO alla keerata, stabilisaatori välja lülitada ning sellevõrra ka kergemalt korraliku tulemuse.
Mõned tähelepanekud veel.
Pildistada saab ka RAW formaadis. Milline mugavusfotograaf seda kasutab, ei tea, aga võimalus on vähemalt olemas. Videovõimekuseks on 4K. Selle pisikese sensori jaoks tundub see liig mis liig, aga taaskord, võimalus on olemas. Failide juhtmevabaks seadmete vahel liigutamiseks on SnapBridge tarkvara, mis elu lihtsustavat. Ei proovinud, ei tea.
Niigi jämeda optika kokku pressimiseks on ava vahemik ainult F2.8-8. Ehkki pikema otsa F8 kallal veidi ilgutakse, on see tegelikult 3000 mm kohta isegi hea tulemus, sest ei tasu unustada, et ülikallite F4 prime-objektiivide ava muutub 2-kordse telekonverteriga samuti kohe F8-ks. Supersuumimiseks on objektiivil tänuväärne nupuke, mis soovi korral hetkeks automaatselt tagasi suumib. See muutub vajalikuks siis, kui niheledes pildistatav objekt kaadrist kaduma on läinud ja soovid selle kiiresti uuesti üles otsida. Kaamera hind tekitab vastakaid emotsioone. 1100 euro eest saab osta igasuguseid põnevaid asju ja kas Nikon Coolpix P1000 just nende valikute esirinnas troonib, pole üldse kindel. Teisalt on asju, mida ühegi teise kaameraga lihtsalt teha ei saa — näiteks pildistada kuud nii, et see enam kaadrisse ei mahu. Lõpetuseks aus ülestunnistus. Kui mul see juba olemas oleks, siis ilmselt võtaksin järgmisele reisile kaasa ja jätaks peegelkaamera koos muu mudruga maha. Vat selleks sobiks see suurepäraselt.
Tehniline info
Sensor: 1/2.3-tolline CMOS, 16 MP
125-kordse optilise suumiga objektiiv
Fookuskaugus: 24 – 3000mm (35mm ekvivalent)
Pildistabilisaator: jah
Ava: f/2.8 – 8
Wi-Fi , Bluetooth
Objektiivi ehitus: 17 elementi 12 rühmas
Lähim teravustamiskaugus: u 30 cm
Elektrooniline pildinäidik
3,2-tolline keeratav-pööratav TFT LCD
ISO 100 – 6400
Sarivõte: u 7 kaadrit sekundis
Mälukaart: SD, SDHC, SDXC
Pildivorming: JPEG, RAW, 4K video
Mõõdud: 146.3 x 118.8 x 181.3 mm
Kaal: ca 1415g
Nikon Coolpix P1000
+ Enneolematu suumivahemik
+ 3000 mm maksimaalne fookuskaugus (35 mm ekvivalendina)
+ Ideaalne tööriist mugavusfotograafidele
+ Ergonoomiline
– Uimasevõitu autofookus
– Väikesest sensorist tingitud kesine pildikvaliteet
– Soolane hind
Artikkel on valminud ilma sponsorluseta ja autor esitleb oma isiklikke seisukohti.
