Viktor Koškin: „Uue põlvkonna fotograafid on nagu taksojuhid!“

Viktor Koškini nimi on tuttav igale fotosõbrale. Viiekümnendates härrasmees, kes tippfotograafina pildistas glamuuri juba siis, kui paljud meie lugejad alles mähkmetesse tegid. Paraku on too fotogeenius jäänud viimasel ajal silma pigem radikaalsete väljaütlemistega sotsiaalmeedias, mitte oma tõeliselt tasemel kunsti eksponeerimisel. Miks ta kivi alla on pugenud ja mida ta seal kivi all toimetab, uuris Peep Sooman.

Viktor, oled ju kõrgelt haritud fotograaf ja operaator – kus ja millal Sa selle kunsti selgeks õppisid?

- REKLAAM -

Alustasin filmiamatöörina keskkooli ajal 10. klassis 1983. aastal. Kui teised amatöörid tegid mingisugust padukunsti ja dokumentaale, siis mind huvitasid näitlejad ja lavastamine, mitte filmimine kui protsess. Ega ma ühegi filmiga päris valmis ei saanudki, ainult ühel inimesel meist oli auto, siis jäi jällegi keegi kuskile õigeks ajaks tulemata…

Peale seda sattusin juhuslikult Tallinna 2. tehnikakooli, kus õpetati ateljeefotograafideks. Sinna sain väikse pettusega sisse, kuna esitasin sisseastumiseksamil võõrad fotod. Kooli alguses saadeti aga kõik õpilased kohe kolhoosi põllule, kus sõbrunesin kiiresti minust 6 aastat vanema, brigadiriks määratud Toomas Dettenborniga, kes oskas pildistada nagu noor jumal. Tal brigadirina oli vaja adjutanti, valik langes minu kasuks ja seega pääsesin põllutöödest. Ka sellest sai siiber ja valetasin arstile, et mul on tervis läbi – saingi koju. Teised olid veel 2 nädalat kolhoosis, meie käisime aga 2 nädalat laboris ja ta õpetas mind pilti tegema. Nii et kui kool algas, siis oskasingi pildistada, nagu olin sisseastumisel väitnud. Kui kooli lõpetasin, käisin sõjaväes, peale seda läksin Tallinnfilmi ja töötasin operaatori assistendina kuni 1991. aastani. Üleminekuperioodil õhkkond Tallinnfilmis aga muutus ja tulin poole filmi pealt lihtsalt tulema.

Peale seda ei teinud ma pool aastat midagi, aga 92. aastal otsustasid mu sõbrad teha reklaamfilmifirma, hakkasime kopeerima välisfirmade reklaame ja aastaga olime absoluutsed kunnid.

Nii et oled mõneti mässaja?

Einoh, seda ütled sina, mina ei ütle midagi. Vahel hakkab lihtsalt igav ja tuleb teha uusi asju, mis on põnevad. Igatahes aastatel 95-96 sain tuttavaks toonase lapsgeenius René Velliga ja hakkasin tema tiimis Eesti Ekspressis pilte tegema. Ajakirjale „Seltskond“ tegin ka moefotosid. Harjutasin nii, et vaatasin ajalehekioskites moeajakirju, mõne ka ostsin, analüüsisin neid, proovisin poose peegli ees. Siis läksin stuudiosse, panin valguse paika, modelli samasse poosi ja niimoodi ma kopeerides õppisin.

Oled fotograafina suurelt pildilt päris kadunud – millega Sa täna peamiselt elatist teenid?

Kindel sissetulek on Tallinna Kunstikoolis lastele fotograafia õpetamisest, vahel tulevad ka vanad tuttavad oma tellimustega, elan niimoodi mõnusalt peost suhu. Viimasel ajal olen hakanud tegema ka assistenditööd – seda nii video- kui fotovalgustuse poole pealt.

Kui tihti Sul veel fotograafia-alaseid otsi ette tuleb?

Viimane töö, mis ma tegin, oli „Kosmikute“ plaat, mis äsja ilmus. Perepilte ma põhimõtteliselt ei tee, viimase tootepildi tegin suvel.

Üleüldse – miks Sinu kaliibriga mees enam aktiivselt ei pildista? Sa teeksid ju silmad ette pooltele uue põlvkonna fotograafidele?

Mul on vastuküsimus – milleks? Kuhu need pildid lähevad? Mulle meeldis varem teha ajakirjadele, see oli põnev töö, sain teha nii, nagu mulle meeldis. Reklaam oli vähem põnev, aga sealt tuli ilgelt palju pappi. Praegu ei ole meil selliseid väljundeid, kus saaksin oma loomingulist vabadust viljeleda. Lihtsalt niisama teha… No Facebooki laikide pärast ma seda tegema ei hakka, endale sahtlisse pole ka põnev teha. Kuna ma enamus töödest lavastan, siis lavastuse välja mõtlemisel on suur töö tehtud, vaja ju ainult vormistada, aga siis peaks ta kuskile edasi liikuma. Praegu ei liigu.

Nõukaajal oli fotograaf staaramet, täpselt nagu taksojuht või portjee. Järsku aga oli igal inimesel kaamera taskus ja tõeline glämm vajus unustusse, moodi tulid ületöötlused, oma Facebooki lehed ja ebaühtlane pildikvaliteet. Kuidas see Sinu karjääri mõjutanud on?

Poolenisti vastasin juba ära. Jämedalt oli minu tippaeg aastal 2000. Meid oli vähe. Me tegime tööd võrreldes tänapäevaga tehniliselt korrektselt. Tööd jooksid meile kätte ja olimegi staarid, raha oli nagu muda ja tähelepanu muidugi ka – oledki nagu superstaar. Võlu ja kirg kadus seetõttu, et väljundid hakkasid kaduma.

No aga näiteks jõuluportreesessioonid on väga nõutud kraam. Miks Sa neid ei tee? Loomingulisus missugune…

Kindlasti mitte! Ma ei taha isegi raha pärast teha nii, et keegi tuleb mulle oma halva maitsega ütlema, et tee nii või tee naa. Koškini aksioom aastast 1997 on see, et tellija on alati loll.

Kõik, mida olen siiani ette võtnud, on olnud projektipõhised ja mulle endale pakkunud väga suurt väljakutset.

Nii et sa oled natuke upsakas ka?

Kindlasti olen upsakas, aga oleneb, mida selle sõna all mõtled. Ma ei ole küll kunagi pidanud ennast kunstnikuks, see sõna on minu jaoks natuke naljaka alatooniga. Aga praegu on nii, et need asjad, mida ma teen, noh, nimetame neid siis ikkagi kunstiteosteks. Ja kui sa teed kunstiteost, siis see ei ole masstoodang, mida odavalt müüa. Ja ma ei pea odavuse all silmas ainult raha.

Mis on üldse tänase 25 aastase ja 50 aastase fotograafi suurim vahe? 

Kõik teevad praegu asju raha pärast – see ongi justkui eelmainitud taksojuhiteenus. Kõik on nagu taksojuhid. Mõni on ehk veidi kunstipärasem taksojuht ehk kunsttaksojuht, aga ma ei ole noorema põlvkonna puhul eriti täheldanud päris kunstnikke, kus oleks kirge ja põnevust. Ikka tahetakse töö kiirelt ära teha ja ei viitsita loovalt mõelda.

Kirjelda meie lugejatele palun, millised on Sinu võimsaimad fotoprojektid, millega kunagi oled kokku puutunud?

Suur väljakutse oli näiteks meesteajakirja jaoks moosida tuntud naisi, et saaksin teha neist Playboy stiilis pilte. See oli väga põnev projekt. Konkreetsemad projektid olid seotud Liviko kalendritega, ehkki tootefoto pole üldse minu pärusmaa. Mõeldi välja, et teeme plahvatavad pudelid. Järgmisena tuli jääkuubikusse natüürmortide külmutamine. Need olid väljakutsed.

Oled ju ka autorinäituseid teinud. Kas teed ka edaspidi?

Olen teinud neid ainult kaks tükki. Tasapisi töötan, kevadel äkki tuleb. Ma olen nii aeglane ja laisk.

Viitasin sissejuhatuses kivi alla ronimisest. Pigem eelistadki sotsiaalmeedias teiste kallal kurjustada, aga oma pilte eriti ei näita. Miks?

See on törtsu liialdatud – ma ei kurjusta, pigem juhin tähelepanu. Kui kõik on pannud laigi, sest asjad keerlevad sotsiaalmeedias ümber laikide, siis kirjutangi, et see ja too asi pole pildil tingimata hea. Olen küll ka ühes kommuunis, kuhu kord kvartalis pildi panen, muidu mind visatakse sealt välja. See on üks aktikommuun.

Ahjaaa, ja siis su lemmikfraas on „ma ei viitsi seletada“, mis jätab paljudele mulje, nagu sa oleksid üks ilgelt ennast täis vanamees. Kui Sinuga aga kokku saada ja juttu rääkida, siis oled täiesti normaalne vunts. Kas see on teadlik mainekuvand – tead, et oled teistest üle ja näitad seda ka häbitundeta välja?

Kuna ma väga trükkida ei oska, siis trükin kahe näpuga ja ma ei viitsigi eriti pikalt trükkida. Mulle meeldib intrigeerida inimesi ise edasi mõtlema. Kui inimene viitsib mõelda, siis suudab ta ridade vahelt ise ka lugeda.

Mainekuvandiga on nii ja naa. Kindlasti on see ka osaliselt mainekuvand. Tõesti saan ma kõige pildistamisega hakkama, toodetega, inimestega… Kindlasti on paremaid mehi, aga ega ma neid väga palju ka ei tea.

Keda Sa Eestis üldse endaga vähemalt võrdväärselt heaks fotograafiks pead?

Tooteid pildistab minust kindlasti paremini Toomas Tikenberg, kunstnikuna on tasemel Peeter Laurits, Herkki-Erich Merila ja loomulikult Toomas Volkmann. Lisaks olen täielik Jaanus Ree fänn, ta on klass omaette. Kui keegi tahab fotograafiaga tegeleda maailma tasemel, õppigu Jaanus Ree elulugu pähe. Noortest meeldib mulle veel Kertin Vasser, ta oleks nagu mina 20 aastat tagasi. Hindan väga kõrgelt ka Kaupo Kikkase panust Eesti fotograafiasse. Loomulikult väärib märkimist ka varalahkunud Kristjan Lepp. Eks neid nimesid ole veel, aga peast ei tule rohkem meelde.

Anna palun iseõppijatele nõu – mis on fotograafias kõige-kõige-kõige tähtsam?

Kui te tahate inimesi pildistada, siis jälgige inimesi. Selle asemel, et vaadata Youtube’ist videosid, mine istu tänaval ja vaata inimesi ning vaata valgust. Õpi nendega suhtlema! Õpi inimestega suhtlema!

Lõpetuseks palun kraami välja oma parimatest parim foto, mille oled kunagi teinud.

Fakk, seda ei ole olemas. Sellist ühte ja ainsat tähtteost lihtsalt ei ole olemas, iga pilt on tehtud omas hetkes ja minu jaoks väljakutsena.