Jaga sõpradega


Urmas Tartes saamide maal lumemutukaid pildistamas
Foto: Inga Tartes

Urmas Tartes on müstiline mees. Keskkooli lõpetas kuldmedaliga, Tartu Ülikooli bioloogia-zooloogia eriala lõpetas cum laude, on töötanud Maaülikooli professorina ning Zooloogia ja Botaanika Instituudi direktorina. Siis aga viskas kõik nurka ja kuulutas ennast vabakutseliseks loodusemeheks ning paistab avalikkusele silma eelkõige maailmaklassis putukafotodega. Miks see kõik nii läks, uuris Peep Sooman.

Urmas, Sinu „teenistuskäik“ teadlasena on olnud muljetavaldav. Võib öelda, et lausa musterkarjäär.

- REKLAAM -

Akadeemilisest elust on mul väga head mälestused. See oli suurepärane aeg, mis viis kokku põnevate ja tarkade inimestega Eestis ja mujal maailmas. See aeg õpetas väga palju loodusest laiemalt, sest akadeemilises koosluses puutume alati kokku ka teiste erialade tegevusega ja meil on vajadusel võimalik ühte või teist asja arutada selle ala parima asjatundjaga kasvõi naabertoas. See aeg õpetas tehnilist taibukust, sest minu teadustöö nõudis eksperimendiaparatuuri ise ehitamist.

Vahest kõige rohkem andis see aeg enesekindlust. Suhtun asjadesse ikka nii, et kui mõni asi on inimese tehtud, siis ka mina olen inimene ja suudan seda teha. Ja sellekohaseks õppimiseks on akadeemiline keskkond parim.

Mis siis ikkagi täpsemini juhtus, et otsustasid teadlaseametist loobuda?

Oma esimese teadliku putukapildi tegin aastal 1985 ja fotograafia oli sellest ajast pikalt minu jaoks põnev kõrvaltegevus, mis labori- ja üha enam ka kabinetiseinte vahelt loodusse viis. Sel sajandil aga hakkas fotograafia mind üha enam köitma ja aega nõudma. Eks oma osa andis sellesse ka fototehnika areng, mis andis järjest võimalusi salvestada asju, millest varem vaid unistada võis. Vahest oli siin ka üha kasvav igatsus oma tegevust aina rohkem loodusele lähemale viia, sest suur osa minu akadeemilisest karjäärist möödus Zooloogia ja Botaanika Instituudi direktorina, kus administratiivtöö osakaal oli suur.

Ühel hetkel andsin endale aru – kui tahan jätkata teaduses, pean loobuma meeldima hakanud mahus pildistamisest. Teisalt, kui tahan pühenduda pildistamisele, pean loobuma teadustööst. Vanasõna ütleb, et lähed kahte jänest püüdma, ei saa ühtegi.  See oli väga raske valik, sest valida tuli kahe hea ja meeldiva asja vahel, kus kõike ratsionaalselt kaaluda ei olegi võimalik. Mul läks kaalumiseks mitu aastat, kuid 2010. aasta suvel kirjutasin ülikoolist lahkumisavalduse. Ütlen seniajani naljaga pooleks, võimalik, et ka lohutuseks, et parem olla maailma parim putukapildistaja, kui keskpärane professor. Kuigi mu kolleegid on selle mõtte teist poolt ka vaidlustanud. Teisalt mõtlesin seda, et olen teadustööd teinud ja seda lähedalt näinud. Kuid vabakutselise loodusemehe elu on samuti uurimist väärt ja tõenäoliselt ma hiljem kahetseks, kui poleks seda otsust teinud.

Suhtlen jätkuvalt oma endiste kolleegidega. Tänases maailmas tuleb kasuks ka oskus orienteeruda teaduskirjanduses. On vahva, kui oskame vaimustuda uudsetest asjadest, ideedest ja teadmistest. Teaduslik meetod võiks olla meie kõigi tegevuse aluseks, sest nii saame parema tulemuseni lühema ajaga. Selles mõttes elab teadlane minus endiselt edasi ja kasutan enda tutvustamiseks endiselt ka putukateadlase nimetust.

Müürimesilane maandub urusuudmele
Foto: Urmas Tartes

Mida üldse tähendab vabakutseline loodusemees?

See tähendab ennekõike vabadust oma elu planeerida. Looduses pildistamine on asi, mida ei saa kavandada täpselt kuu või isegi nädal aega ette. Peab olema võimalik minna välja just siis, kui midagi toimub. Seepärast ei olegi looduse pildistamist võimalik ühitada ajalistes raamides palgatööga. Mis muidugi ei tähenda, et loodusemees saaks kogu aja looduses viibida. Arvuti taga veedan endiselt rohkem tunde, kui looduses. Kuid mul on vabadus emba-kumba teha siis, kui see on võimalik või ka vajalik.

Mis annab vabakutselisele loodusemehele leiva lauale? Vaevalt et Sa ainult pohladest ja seentest toitud…

Kui teekonnal satub ette maitsev pohlamarjade punt, leian samblalt jõhvikaid või teeservast maasikaid – loomulikult lasen ka sellel hea maitsta. Korjata ma ei malda, kuid kohapeal isu täis söömisega saan hakkama. Seentega on keerulisem – neid tuleb korjata ja valmistada… Põhiosa leivast saan ikkagi raha vastu vahetades ja raha teenimine on seetõttu vajalik. Minu tegevuses on mitu tugisammast.

Koolitamine. Mul on endiselt suhe akadeemilise ringkonnaga – õpetan fotograafiat Eesti Maaülikoolis ja loodusfotograafiat Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas. Neile lisaks on erinevad vabaturukoolitused. Enne suurt masu (2009) toimus vabaturukoolitusi võrdlemisi sageli, praegu on seda osa vähem. Käin jätkuvalt koolitamas ka loodusteaduslikel teemadel laste looduslaagrites, õpetajatele. Hästi põnev koostöö oli mõned aastad tagasi näiteks Pärnu teatriga, kus putukatest rääkiva lastelavastuse („Põrr…!!!”) ettevalmistuse ajal rääkisin näitlejatele putukate elust, kavalehel ja kujunduses kasutati minu fotosid. Tulemus sai vahva ja hea oli kogeda ka oma tillukest panust etenduse õnnestumisse.

Esinemised. Käin hea meelega erinevatele kuulajatele loengutega esinemas. Minu lemmiklood on kahtlemata putukatest, kuid laiemalt looduses toimuv kuulub samuti selliste esinemiste temaatikasse. Näitan oma pilte ja räägin juurde juttu. Mul on olnud au esineda väga erinevate auditooriumite ees, alates lasteaedadest ja lõpetades näiteks Riigikohtu seminariga. Esinemised ja koolitused on sedavõrd olulised osad tegevusest, et olen hankinud ka täielikult omaenda esinemistehnika – projektorist ekraanini. Nii saan tagada parima kvaliteedi ja elamuse.

Esinemas. Arvuti, projektor ja ekraan kuuluvad Tartesele
Foto: Urmas Tartes

Kirjutamine. Kirjutan hästi palju. Kirjutamise sekka kuuluvad raamatud ja artiklid. Ikka loodusteaduslikud või fotograafiast. Kui võtan kokku kogu oma elu jooksul kirjutatud publikatsioonide nimistu, siis on selles 517 ühikut. Kui rääkida kitsamalt avalikkusele suunatud teostest, siis on selles näiteks 77 populaarteaduslikku artiklit, 7 raamatut, 5 õpikut, 4 multimeediaprogrammi jms.  Aastatel 2000-2009 ilmus Õhtulehes 230 looduse lehekülge. Fotograafia-alaseid artikleid on praeguseks kokku saanud 63. Kui fotograafiateemalistest kirjutistest midagi esile tõsta, siis on seda kahtlemata koos Arne Aderiga kirjutatud fotograafia õpik „Loodusfoto lugu ja lumm”, millest möödunud aastal andsime välja teise ja täiendatud trüki.

Pildimüük. See on minu otseses majandustegevuses kõige väiksem osa. Viskan vahel nalja, et olen ise oma piltide kõige suurem tellija, sest pildistan väga palju selliseid pildilugusid, mida vabaturg ei oskaks küsida, kuid mis on teevad eriliseks minu enda esinemised ja kirjutised.

Vahel satun tegema ka asju, mis ei mahu ühe ega tavakategooria alla. Kui Soome president Sauli Niinistö käis riigivisiidil Eestis, siis palus presidendikantselei mul olla presidendile retkejuhiks, sest ta on suur loodushuviline. See oli väga põnev kogemus.

Fotopisik on Sul lapsest saati sees. Teadlase taust annab teadmised ja põhjalikkuse. Kuivõrd on see aidanud Sul fotograafina areneda?

Teaduslik mõtteviis annab õhina uurida ja võimalikult selgeks teha fototehnika toimenüansid ja loomulikult ka pilditöötlust puudutavad momendid. Kui Sa vähemalt kujutad ette „mis on karu kõhus” ja kuidas see töötab, on kuidagi lihtsam ka foto- ja arvutustehnika käsitsemisel teada selle füüsikalisi, tehnilisi ja matemaatilisi piire ja võimalusi.

Teaduslik mõtteviis andis tõuke hakata uurima, missugune psühholoogiline mehhanism võiks peituda palju kasutatud „lumma” mõiste taga ja kuidas üldse lugu pildi sisse saab. Kuidas pildi lugu seondub semiootikaga ehk tähendussüsteemidega, kui palju on selles inimese nägemisfüsioloogiat ja -psühholoogiat. Need taustateadmised on kasuks nii pildistamise juures kui ka teiste piltide analüüsimise juures, mida koolitustel või ka erinevates hindamiskogudes vaja läheb.

Teaduslik mõtteviis ja kogemus on oluline looduse tundmisel, sest ilma selleta ei tule ühtegi pilti.

Admiral Rammu saarel
Foto: Urmas Tartes

Kolleegid on kirjeldanud Sind kui heas mõttes täielikku pedanti, kelle töid ilmestab tehniline perfektsus. On see lihtsalt loomuses või teadlik kompromissitus?

See on vahest liialdatud kirjeldus. Kuid katsun teha võimalusel iga pilti nii, et sellest võiks tehnilises mõttes teha suure kvaliteetse seinapildi. Looduses on kõik olukorrad kordumatud ja pole põhjust teha ühtegi pilti lohakalt. On muidugi olukordi, kus täiuslikkuse saavutamine on raskendatud. Näiteks lendavate putukate pildistamine on alati kompromisside kunst.

Teisalt elame fototehniliste võimaluste osas fotograafia kuldajastul. Mitte kunagi varem pole meil olnud sedavõrd häid võimalusi pildistamiseks. Kui meile tehakse teadlaste ja inseneride poolt kasutada suurepärased kaamerad, objektiivid ja pilditöötlusalgoritmid – miks mitte ka nende tööd hinnata ja võimalustest maksimum võtta.

See tehniline perfektsus on viinud Sind ka ilmselt maailma ühe kõvema tasemega fotokonkursi, Veolia Environement Wildlife Photographer of the Year kategooriavõiduni. Kuidas üldse pildistada kärbsemusta suurust lumekirpu, mis Sulle ihaldatud auhinna tõi?

Lumekirbu pildi tegemise juures oli tehnilise oskuse kõrval vältimatuks eeltingimuseks loodusteaduslik teadmine. Hea tehnika on vajalik, kuid tehnika ise ei tee midagi. Kui me ei tea, missuguseid põnevaid lugusid looduses toimub ja/või ei oska neid üles otsida, ei tule ka pilti.

Lumekirbu pildi tegemisele eelnes omajagu teaduskirjanduse lugemist, sest tol ajal alles alustasin talvemutukate elu pildistamisse süvenemisega. Mis ilmaga nad tegutsevad? Kus on nende kohtamiseks paremad eeldused? Kogusin kättesaadavad teadmised kokku ja siis hakkasin varitsema sobivat ilma, aega ja kohta. Õnne on muidugi alati vaja, sest loodus lineaarselt kah ei toimi.

Õnne on vaja ka žürii töös, et Su pilt tähelepanu alla jääks. Kui vaid poleks olnud hundipildistajast valemängijat…

(Terve konkursi võidutöö autor, kes jäädvustas üle karjavärava hüppavat hunti, diskvalifitseeriti hiljem. Nimelt selgus, et fotol oli metsiku hundi asemel laenutatud kodustatud loom – toim.)

Muidugi on vaja ka kindlat kätt, sest lumekirbu pildistamisel tuleb „sihtida” kümnendikmillimeetri täpsusega.  See tuleb harjutamisega. Kord sattusin ühele Kaitseliidu õppepäevale, kus sai ka erinevatest relvadest märki lasta. Kui minu üle keskmise täpsuse üle küsiti, et kas olen jahimees, siis vastasin, et fotograaf. Sihtimise metoodika on sama.

Eesti mõistes tõeliselt tasemel fotograafid on nii avalikult kui omavahelistes vestlustes öelnud, et kui keegi on üldse meie meeste seast omas žanris maailma tipus või vähemalt sellele väga lähedal, ongi selleks Urmas Tartes.

Siin peaksin tagasihoidlikult punastama ja hakkama viisakalt tagasi ajama…. Eks ma ise tean, kus mu puudused on, kuid ma ei pea hakkama nendest ka pikemalt pajatama. Kui midagi tasub teha hästi, siis tasub seda teha ka väga hästi. Tipus on alati ruumi. Ja selle ruumi teeb igaüks ise oma eriliste pildilugudega. Ma võin küll liialdamata öelda, et näiteks maailma esinduslikum lumemutukate pildikogu on minu enda pildikogu. See on looduse lugu, mida väga vähesed on sedavõrd süvenenult piltidesse jäädvustanud. Ja ma vaid ise tean ka seda, mis mul sealt veel puudu on.

Ehkki oled makrofotograaf, on Sul täisvarustuses 20+ kilogrammine fotokott alati kaasas. Miks Sa seda fotokola koguaeg ringi vead, kui tegelikult on vaja kaamerat, makroobjektiivi ja veel mõnda väiksemat vidinat?

Eks üha enam saame muidugi teha pilte näiteks ka telefoniga, kuid putukamaailma süvenedes ja kvaliteeti taga ajades tuleb hankida vastav fototehnika.

Ma olen teinud putukalugusid rääkivaid pilte kõikide oma fotokotis olevate objektiividega. Olgu selleks lainurk või tele ja kõik muu, mis nende vahele jääb. Kui ma mingit objektiivi valin, siis lähim pildistamiskaugus on üldise pildikvaliteedi juures esimene oluline tegur, mida vaatan. Makroobjektiivegi on mul kotis rohkem kui üks. Neist igaühel on oma võimalused ja oma piirangud. Kui käin mõnel pikemal fotoretkel, siis nii nädala jooksul olen enesele märkamatult kasutanud pea kõiki objektiive, mis kotis kaasas.

Lisaks makromaailmale, kuhu kuuluvad lisaks putukatele ka ämblikud, seened, lestad ja lilleõied, pildistan ka teisi asju. Maastikupilte teen samuti hea meelega. Ja kui mõni lind või imetaja tahab ise pildile tulla, siis valin sobiva objektiivi ja teen pildi ära.

Kõige rohkem kaadreid minu fotokogus on tehtud MP-E 65-ga. Enamik putukaid-mutukaid on just selle objektiivi mängumaa.

Eesti loodusfotograafid iseloomustavad Sinu loenguid kui kordumatuid elamusi, mille puhul iga kord on uued põnevad lood ja näited. Miks need regulaarsed loengud soiku on jäänud?

Ma ise loodusloenguid (veel?) ei korralda, vaid käin, kuhu kutsutakse. Esinemisi oli rohkem siis, kui toimusid loodusõhtud üle Eesti. Need jäidki kuidagi märkamatult soiku. Praegu on mul alles jäänud rohkem sellised esinemised, mida alati avalikult ei reklaamita.

Fotokoolitused ongi kitsamale seltskonnale, sest õppetööd ei saa teha liiga suurtes gruppides.

Hiljuti ilmus Tuul Sepa ja Sinu poolt koostatud putukaraamat, mis on pilgeni täis Sinu üles võetud makromaailma. Irvhambad on öelnud, et oled fotod kõik üle teravustanud ja väidetavalt vastasid, et inimesed pole varem lihtsalt teravaid putukafotosid näinud. Mis lugu selle nalja taga on?

Putukaraamat on 2012 ilmunud raamatu täiendatud ja kaasaegses parimas kvaliteedis tehtud raamat. Täpselt samuti andsime möödunud aastal uuesti välja fotoõpiku „Loodusfoto lugu ja lumm”.

Kaasaegne ja parim kvaliteet tähendab ennekõike, et fotod on raamatute tarbeks uuesti töödeldud alates RAW-failist. Me räägime väga palju fototehnika kiirest arengust viimastel aastatel. Sama kiiresti ja kui mitte kiiremini toimub areng ka fototöötluse arvutialgoritmides ja töötlusvõimalustes. See tähendab, et ka oma esimestest digifotodest (pildistan RAW-formaadis) saan täna tänu paremale tarkvarale hoopis parema tulemuse. Hoian selles vallas maailmas toimuval silma peal ja katsun olulised uued võimalused ka oma töövoos kasutusele võtta.

Paranenud on töötingimused – 10 aastat tagasi oli fototöötlemisel tagasisideks vaid sRGB-d näitav kuvar, siis nüüd on selleks Wide Gamut ekraan. Eks ka ise olen aja jooksul rohkem oskuseid omandanud. Kõik see tähendabki, et on hästi õpetlik ja põnev võrrelda 10 aastat tagasi ilmunud raamatute pildikvaliteeti tänasega, sest paljud fotod on neis samad.

Väliselt on trükivõimalused muutunud vähem, kuid kaasaegne digitrükk on mind kvaliteedi osas meeldivalt üllatanud. Putukaraamatu kohta olen ise öelnud, et ma pole nii head trükikvaliteeti varem oma piltide osas kogenud. Kellel on võimalus võrrelda kahte raamatupaari „Putukad õhus, maas ja vees” 2012 ja „Putukaraamat” 2019 või siis „Loodusfoto lugu ja lumm” 2009 ja 2018, siis see on väga õpetlik. Raamatute fotod oleme ise trükivalmis töödelnud ja omas ajas oli ja on tulemus väga kvaliteetne.

Mis puudutab teravate putukafotode nalja, siis siin on mõlemat – nalja kui ka tõsist juttu. Tõsise poole pealt olen toonud sellise võrdluse, et kui slaidiajal õnnestus teha üks putukafoto nii, et silmafassetid olid teravad, siis oli heameel õnnestunud fotost suur. Täna on olukord selline, et kui fotol silmafassetid teravad ei ole, siis küsin: „Mis untsu läks?“ Üha paremad objektiivid ja järjest lisanduvad megapikslid toovad ühelt poolt halastamatult välja kõik pildistamisel juhtunud äpardused, kuid annavad võimaluse pidada normiks seda, mis kunagi tundus suure õnnestumisena.

Putukatega on ka teine nüanss. Inimese fotol tehakse vahel nahka meelega veidi udusemaks, et tulemus kenam paistaks. Putukatel on põnevad mitte üksnes silmad, vaid kogu nende keha on täis põnevaid peendetaile, mille terav jäädvustamine ja edasi andmine enamasti rikastab pilti. Seetõttu pööran väga palju tähelepanu ka sättimisele – ei piisa üksnes väga heast objektiivist-kaamerast, neid tuleb pildistamise hetkel täpselt ja rahulikult käsitseda.

Kui need kolm asjaolu kokku panna – parem tehnika, paremad algoritmid ja iseenda lisanduvad kogemused, siis saamegi tulemuse, mis putukate pildistamisega vähem kokku puutuvatele inimestele võib tunduda erilisena.

Kuid head nalja tuleb samuti hinnata, olla rõõmus, kui seda keegi minu suunas teeb ja loomulikult kasutan alati juhust seda sobivas olukorras vastu teha.

Erinevalt paljudest staarihakatistest ei ütle Sina kunagi kellegi tööde või mõtete kohta ühtegi halba sõna. Pigem suunad ja juhendad, vajadusel ka parandad. Ilmselt on see õppejõu aegadest sisse jäänud?

Psühholoogid on kindlaks teinud, et positiivselt mõtlev aju töötab vähemalt kolmandiku võrra efektiivsemalt, kui negatiivselt mõtlev aju. Kui kedagi õpetada (ka pildianalüüs on ju õppeprotsess nii analüüsijale kui pildi tegijale), siis on põhiline kõik osalised sellesse kaasata ja teha seda võimalikult loominguliselt ja kaasahaaravalt. Ja siis tekib õpetamise lisavõlu – ka õpetaja saab teisi õpetades ise õppida.

Teisalt tean, et ideaalset pilti asjana iseeneses ei ole olemas. Piltide hindamisel ja analüüsimisel on oluline taustsüsteem. Selle taustsüsteemi osa on alati ka pildistaja ise, tema kogemus ja vähemalt talle endale võib oluline olla ka pildi saamise lugu. Oluline on pildi võimalik tulevane kasutuskoht. See tähendabki, et piltide analüüs saabki alata üksnes vastastikku tunnustavast dialoogist.

Eks oma osa on tõenäoliselt ka akadeemilise elu kogemusest, kus ka puudustele juhitakse tähelepanu viisakalt. Kuid sellise viisakuse juures muidugi peab ka silmas pidama, kas ja kuidas kuulajale asi kohale jõuab. Kui kolm korda viisakat ütlemist tähele ei panda ja arendavat dialoogi ei teki, eks tuleb siis midagi muud välja mõelda. Kooliõppuses tähendab see näiteks õppejõu pädevust õpilase kursuse lõpphinne otsustada.

Kuid ega õpetaja ei saagi kedagi vägisi õpetada. Õpetamise käigus saab õpilastele anda võtmeid ja juhatada teed nende abil avatavate usteni. Uksed peab igaüks ise lahti tegema.

Mis üldse on vajalik, et üks hea putukafoto teha?

Pildistamine algab alati pildistatava olemuse selgeks tegemisest. Mida paremini loodust tunneme, seda paremaid pildilugusid sealt tuua oskame. Algul käib see õppimine lugemise kaudu, targematega arutlemise kaudu. Ühel hetkel lisandub siia ritta põhilisena iseenda kogemus. Mul on pilte, mida olen otsinud 5 aastat, 7 aastat ja 9 aastat. Üks asi on leida, teine asi on võimalus pilti ära teha. Mõni lugu kestab sekundeid. On hulka lugusid, mida veel otsin ja varitsen.

Paarituvad talikoonlased. 5 aastat otsimist ja varitsemist
Foto: Urmas Tartes

Mitte kõiki putukaid ei saa elusast peast pildistada. Kas Sul kui putukafotograafil on sügavkülmik pilgeni erinevaid liblikaid täis?

Putukaid ja loodust laiemalt saab pildistada üksnes elusast peast, ehtsalt. Loodusfoto võlu seisneb üksnes ja ainult selles, et pildistatakse midagi või kedagi Looduse iseorganiseerumises, millele inimene otseselt pole kaasa aidanud.

See, et inimene oskab teha imelisi asju ja seda fotograafiliselt jäädvustada, on meile niikuinii teada. See, et imelised asjad juhtuvad ka inimese otsese osaluseta – see on see koht, kus loodusfoto tunnetuslikult maailma rikastab.

Seega – pildistamiseks mul külmikus ühtegi liblikat ega muud putukat küll pole, kuid mõni võib olla lihtsalt sügavkülma pandud marjadega kogemata kaasa sattunud.

Külmkapis kasvanud hallitus keedetud peedil
Foto: Urmas Tartes

Lõpetuseks anna palun alustavale makrofotograafile kolm soovitust, milleta kohe kuidagi hakkama ei saa.

1) Rahu mõtlemises, rahu liikumises.

2) Anna võimalus ka putukale ise enda juurde tulla.

3) Ütle alati pildistatule aitähh!

Urmas Tartese koolituste, loengute ja matkade tellimise kohta saab lisainfot, kui temaga võtta otse ühendust e-posti aadressil urmas.tartes@gmail.com või kirjutada talle Facebook Messengeri kaudu.

 

Jaga sõpradega


- REKLAAM -