Inimese nägemise vaateväli on rohkem horisontaalne ehk me näeme maailma pigem laiemana kui kõrgemana. Lisaks on meie silmad harjunud liikuma vasakult paremale ja vastupidi, mitte üles-alla. See on ka peamine põhjus, miks paljud fotograafid eelistavad just selliseid võtteid ehk pildistavad landscape-formaadis.
Millal pildistada horisontaalseid pilte?
Kahtlemata on horisontaalsed (landscape) pildid tavalisemad ja igapäevasemad kui vertikaalsed (portrait). Enamus kaameraid on lihtsalt niimoodi disainitud, et seda kätte võttes teeb fotograaf esimesena horisontaalse pildi ja alles siis hakkab ennast või kaamerat vertikaalse pildi jaoks “väänama”.
Vertikaalse pildi puhul mõjub pildiformaat rohkem ääristavamalt ja mõnikord tundub, et objekt oleks nagu sellesse lõksu jäänud. Horisontaalne pilt seevastu annab pildile rohkem vabadust ja ruumi.
Kui objekt on horisontaalne, siis on ilmne, et selle jäädvustamiseks valitakse samasugune pildiformaat. Eriti loodusfotograafias ju paljud objektid ja maastikud sellised ongi. Nii kipubki olema peamiseks maastikupildi valikuks horisontaalne. Te saate fotole piisaval hulgal õhku ja vabadust ilma mingi ahistava raamita.
Millal pildistada vertikaalset pilte?
Kui objekt on vertikaalse paigutusega – jah, täiesti iseenesest mõistetav ju. Vahel tasub aga otsida ja leida horisontaalseid jooni, mida keerata vertikaalseks ja tulemus on igati seda väärt. Toome sellise näite – jalutate sillal ja tahate sellest pilti teha. Horisontaalse pildi puhul saate kaadrisse kuhjaga kõrvalasuvaid objekte, aga silda ennast vähe, seega tasuks kaamerat keerata ja teha hoopis vertikaalne jäädvustus. Põhiobjekti on pildil rohkem ja ka tähelepanu ei kipu hajuma muude elementide vahel.
Vertikaalsed pildid aitavad vaatajal tähelepanu koondada sobivas suunas. Sellist tüüpi fotode tegemisel looduses võtab üks objekt tavaliselt enamus kaadrist ja selle valikul on teil ju vabad käed. Omas nišis on vertikaalsel pildil kindlasti oma koht – tuleb tunnistada, et ajakirja esikaant üleni täitev pilti mõjub kindlasti paremini, kui väiksem horisontaalne pilt poole lehe ulatuses.
Kumba siis eelistada?
Loomulikult on võimatu öelda, milline pildistamisviis on parem ja õigem. Igal tehnikal on omad plussid ja miinused ning looduslikud situatsioonid on niivõrd erinevad, et head universaalset nõu anda on keeruline. Hobitajal soovitan treenida mõlemat, et lihvida oma oskusi ja harjutada nägemist erinevates perspektiivides. Kuigi horisontaalne pilt toimib paljudes oludes väga hästi, siis tasuks harjutada ka vertikaalse pildi tegemist. Nii mõnigi kord võib see tuua meeldiva üllatuse.
Siit ka mõned mõttekillud vertikaalse looduspildi tegemisel.
1. Vertikaalse pildi tegemist tuleks proovida, kui looduslik objekt ise on vertikaalne, olgu selleks siis langev veejuga või kõrge mäetipp. Seda tüüpi stseenid töötavad vertikaalses formaadis nende kõrguste tõttu väga hästi. Sellise valiku puhul saame rõhutada nende objektide olulisust ja anda pildile dünaamilisust juurde.
2. Kui objekt on pikem kui laiem. Sarnaselt vertikaalse objektiga on ka siin põhitähelepanu suunaga ülevalt alla ja vastupidi. Olete näiteks reisil kaugel põhjas ja teid õnnistatakse korraliku virmaliste etendusega, kohati küündib virmaliste vaatemäng kõrgele pea kohale. Kui teil pole just kaasas ülilainurka objektiivi, siis tasuks oma aparaati keerata 90 kraadi ja saada seda vaatemängu rohkem pildile.
3. Kui objekt on suunatud üles või alla, näiteks pildistades mõnes jääkoopas või puude alleel. Saame rõhutada nende suursugusust, anda pildile sügavust ja ruumilisust, raamistades jalgealuse ja pea kohal asuvate struktuuride suhestumist.
4. Tähelepanu koondamine. Maastike puhul tänuväärt tehnika rõhutamaks ja tõmbamaks tähelepanu konkreetselt esiplaanil olevale objektile. Efekt saadakse eemaldades vaataja perifeersest pildiosast. Selle asemel, et horisontaalse pildi puhul lasta pilk uitama, saab vertikaalse jäädvustuse korral see mõnusasti kontsentreeruda peamisel.
5. Ärilistel eesmärkidel. Vertikaalsed maastikud on kasulikud nii ärilistel (kodulehed) kui ka sotsiaalmeedias postitamise eesmärgil, kuna seal kasutatakse palju vertikaalset kerimisstiili. Ajakirjad otsivad sageli just püstformaadiga pilte, et neid avaldada suurelt ja mõjusamalt, olgu selleks siis raamatu kaanepilt või ajakirja esikaas, samamoodi plakatid ja telefoni taustapildid.
6. Nihkuge esiplaanile lähemale. Leidke enda jaoks huvitav esiplaanil paiknev objekt ja pildistage seda lähedalt. Olgu selleks kena lilleõis või puuront, kõik sobivad, mida huvitavam, seda parem. Vertikaalse paigutusega saate tekitada huvitava diskussiooni esi- ja tagaplaani vahel. Värve lisab sellesse kombosse loojuv päike või struktuurne mäeahelik. Kasutage lainurkobjektiivi, laskuge madalamale ja nihkuge objektile lähemale.
7. Tekitage esi- , kesk- ja tagaplaan. Tüüpiliselt toimiv plaanide suhestumine annab pildile hea sügavuse. Kui leiate paeluvat kõigis kolmes tasandis, siis on vaatajal huvitav avastada selle pildi üksikasju. On olemas mõnus visuaalne voog ja pilt ise on tasakaalustatud.
Siit ka küsimused pildistajale.
Kas harjumuspärane horisontaalne pildistamine on piisav ja saate nii ikka maksimaalse tulemuse? Kas pigem vertikaalne paigutus annaks esiplaani objektile täiendavalt rõhku? Kas esi- kesk- ja tagaplaan toimivad vertikaalselt paremini? Kas vertikaalne perspektiiv lisab teie pildile rohkem dünaamilisust?
Kuigi alati on võimalus horisontaalset maastiku- või looduspilti kärpida vertikaalseks, on kõige parem siiski alustada pildistamist kohe vertikaalses formaadis. Nii hilisem kärpimisest tingitud kvaliteedikadu kui ka algupärane kompositsiooni puudujääk annavad paraku hilisemalt tunda.
