Toidufotograafia on muutunud ülipopulaarseks eelkõige sotsiaalmeedia tuules. Veebiavarustes on sadu erinevaid edetabeleid kõige populaarsematest fotožanritest.  Esirinnas on varvaste pildistamine rannas, pardimokkadega selfie’d, jõusaali enekad ja loomulikult oma söögi pildistamine. Viimane troonib enamasti tabelite absoluutses tipus. Tahame või mitte, aga sööma peame vähemalt kord päevas ning kuna telefon on taskus nagunii, siis piisab klõpsust ja Voila!, toidufotograafia ongi sündinud.

Foto: pixabay.com

Kuna telefonipildistajatel on veidi piiratumad töövahendid, siis alustuseks annan nendele mõned konkreetsed näpunäited, et toidufoto ka vaatajatele isuäratav jääks.

- REKLAAM -

• Väldi välku! Proovi liikuda toiduga kuhugi lambi lähedusse, kui muidu liiga pime on.

• Ületöötlus ajab söögiisu ära! Oht on muuta värvid liiga eemaletõukavaks, iseäranis ebaloomulikuks muutuvad fotod insta-filtrite jms lisamisel. Kui tahad fotole töötlemisel särtsu lisada, siis mängi pigem heleduse ja kontrastiga.

• Proovi erinevaid võttenurki! Ära pildista ainult oma pea kõrguselt. Vahel töötab hoopis otse ülevalt alla kadreerimine, vahel aga lauapinnaga paralleelselt.

• Arvesta taustaga! Telefonide objektiiv on küllaltki laia nurgaga ja tihti on lisaks toidule palju ebavajalikku taustal. Proovida tasub puhta taustaga, vahel toimivad aga
suurepäraselt teadlikult tagaplaanile sätitud ketšupipudelid või mahlaklaasid.
Edasi jätame telefoni sinnapaika ning vaatame kolmes blokis, milliseid põhimõtteid järgides saaks tõsisema fotokaameraga toidust paremat pilti teha.

Valgus ja valgustus

Loomulikult on tegemist üldistusega ja eriprojektidele see jutt ei kehti, aga kui on soov toitu realistlikuna pildistada, tasub kasutada naturaalset valgust. Toitlustusasutustes on võimalik pilte teha tihti ainult kohapeal ja sellisel juhul oleks väga suureks abiks, kui saab kasutada aknast sisse paistvat valgust. Valgustid nimelt on äärmiselt erinevad, nende temperatuurid ja sagedused võivad sarnaste seadistustega anda täiesti erinevaid tulemusi või pildi sootuks rikkuda.
Loomulikult on ka naturaalne päevavalgus väga erineva tugevuse ja suunaga ning sestap soovitan endale kas ise teha või soetada hajuti ja peegeldi. Toit püsib reeglina õnneks paigal, see võimaldab valguse peenhäälestusega kiirustamata tegeleda. Vastavalt valguse ja varjude suunale saab nende lihtsate tööriistade abil lõplikult paika panna, milline osa jääb pildil peategelaseks ja milline kaadritäiteks. Loomulikult saab peegeldi ja hajutiga kaotada ka inetud varjud või liiga intensiivsed valgusvihud. Siit liigume sujuvalt edasi järgmise teema juurde.

Foto: Janek Laanemäe

Kadreering

Kadreerimist on ette õpetada paraku võimatu. Kuna toitu on olemas igasuguse kuju ja iseloomuga, siis tuleb arvestada lihtsalt mõnede loogiliste reeglitega. Nagu igas teiseski fotograafiažanris, on ka toidufotograafias oluline, et pilt jutustaks oma loo. Olgu loo sõnumiks värske liha, kalorivaene kõhutäide või hoopis maiasmokale suunatud suhkrulaks — sõnum peab kohale jõudma. Et lugu ei katkeks, peab pildil olema paigas nii peategelane kui kompositsioon.

Allpool taaskord mõned näited eelneva jutu selgituseks.

• Klassikalise prae pildistamisel on peategelaseks kindlasti põhikomponent, milleks reeglina on liha või kala, kõrvalosadesse jäävad lisandid ja salat. Loomulikult tuleks sättida kompositsiooniliselt olulisse kohta lihatükk ja ka teravustada sellele.

• Kui toiduks on ühepajatoit või pasta, siis soovitan keerutada taldrikutäit seni, kuni silma torkab mõni põnev muster või nurk, mis võimaldab edasi anda mitu komponenti korraga. Otsese staari puudumisel on see vahel väljakutse, kuid abiks võivad olla näiliselt ebaolulised detailid nagu sidruniviil või petersellileht.

• Veelgi keerulisem on kausitäis suppi, mis nigelamal juhul ka ühtlaseks kollaseks massiks on püreestatud. Nüüd tuleb hakata kastist välja mõtlema ja appi võtta lisavahendid. Vaatenurk muutub ülioluliseks, tihti saab parimad tulemused otse ülevalt alla pildistades. Lisaks saab supile peale sättida garneeringuna midagi värvilist ja põnevat. Kindlasti soovitan lisada aksessuaare nagu salvrätid või lusikad. Veelgi kaugemale minnes võib tuua pildile kasvõi mõne supi sees olev tooraine, andmaks aimu, mis supiga tegemist on ja kas see üldse süüa kõlbab.

Foto: pixabay.com

Ja jõuamegi sujuvalt viimase blokini, mis määrab tegelikult kõik.

Üldmulje

Kui valgus ja kompositsioon on paigas, teravuspunkt õige ja teravusala ulatus leitud, siis hea tulemuse saamiseks ei saa üle ega ümber ka keskkonnast. Paljuski sõltub see muidugi pildi eesmärgist — kas pilt läheb lihtsalt sotsiaalmeedia ajajoonele, kas autor soovib sellega kaunistada mõnd kodulehte või hoopiski menüüd illustreerida ehk anda otsest teavet kliendile, kes toote eest raha maksab. Vastavalt eelnevale tuleb luua ka vastav olustik. Kõlab ehk liiga üldiselt, kuid toon ühe näite. Kunstipärane, uduse bokeh’ga lihalõik sobib hästi enda portfooliosse, aga ülemäärast kunsti pole mõtet toota, kui 15 minuti pärast näeb menüüd sirvinud klient toitu hoopis teise nurga alt ja sootuks teistsugusena. Üldmulje puhul on toidu osakaal pildis väga oluline. Pildistada saab ka ainult osa toidust, fragmendina toimib hästi isegi makropilt. Samas saab pildil olla lisaks toidule ka osa köögist või muust olulisest keskkonnast nagu lõikelaud või lauanõud. Kuna ühtset ja õiget valemit taaskord ei ole, siis mõned suuremat tähelepanu väärivad näited.

• Klaasitäis smuutit kenasti pildile saada on küllaltki keerukas ülesanne. Üks võimalus on paika sättida smuuti värviga kooskõlas olev taust. Kui seda ei leia, tasuks teha hoopis mitu klaasitäit sarnast jooki ja asetada osad neist tagaplaanile. Kasutades lahtist ava, oleks üks teravustatud klaasitäis peaosaline, selle taustal ilutseks aga aimatavad sarnast koloriiti andvad joogid. Enne pildistamist tasub klaase sügavkülmas hoida, et need soojas ruumis veepiiskadega kattuks. Loomulikult ärge rasvaste sõrmedega klaase keerutage, vaid kasutage mõnd riideeset.

• Ahjusoojad küpsetised. Soovitatav on kasutada gramm soojemat (loe: kõrgema väärtusega) valgustemperatuuri ja luua keskkond, mis oleks samuti soe ja kodune. Pirukatele annavad hubast efekti pehmed köögirätikud, puidust pinnad või korvikesed. Ahjusoojust annab mõnusalt edasi osavalt sätitud naturaalne küünlavalgus.

Foto: pixabay.com

• Vahvlijäätis. Kuidas pildistada asju, mis ei seisa püstigi? Sobiva aluse puudumisel võib julgelt kasutada modelliks kellegi kätt. Jäätise puhul üks lisasoovitus — sättige võttepaik enne perfektselt paika, sest külmtoode sulab üpriski kiirelt inetuks.

Kokkuvõte

Nagu loomeprotsessidele kohane, pole mõtet ega põhjustki öelda, kuidas tohib ja kuidas ei tohi pildistada. Paljud ideed on kindlasti veel avastamata, paljud tahavad aga lihtsalt meelde tuletamist, seda ilma oma käekirja ja stiili kaotamata. Küll aga olid siin mõned põhitõed, mida tasub lihtsalt meeles pidada.

Minu kõige parem retsept toidu pildistamisel on selline:

• Mõtle valgusele
• Jälgi kompositsiooni
• Arvesta, kus pilti esitletakse
• Mis on pildi põhisõnum
• Kasuta erinevaid abivahendeid

Toidufotograafia üldkreedoks on, et söök peab jääma pildile isuäratavana. Tegemist ei ole dokumentaalfotoga, vaid pigem kunsti ja loominguga. Kui kaugele kunstiga minna, on iga fotograafi enda otsustada. Jätsin teadlikult välja kümned erinipid, mida professionaalses toidufotograafias kasutatakse, olgu selleks siis pannkookide mootoriõliga üle valamine või koostisainete superliimi abil ühendamine. Jäägu lugejatele võimalus internetiavarustest ka midagi ise avastada!

Foto: pixabay.com

Head isu pildistamisel!

- REKLAAM -