Jaga sõpradega


Maastikufotograafia on arusaadavatel põhjustel üks populaarsemaid fotožanre, meil kõikidel on sellega isiklik suhe ja kokkupuude. Väga hea maastikupilt naelutab pilke ja jätab vaataja pikaks ajaks lummusesse. Kuid ka selles žanris on omad keerukohad ja ämbrisse astumise võimalused. Matemaatiliselt kena pilt lihtsalt ei pruugi vaataja silmis toimida ja vastupidi. Varasemalt on hea maastikufoto nippe jaganud meile ka hinnatud Arbo Rae, mida saate lugeda siit: https://fotojutud.ee/topics/nipid/4-nippi-hea-maastikupildi-saamiseks/.

- REKLAAM -

Arendame seda teemat aga žanri populaarsuse tõttu edasi ja lisame omaltki poolt mõned vihjed, kuidas pilt “elama” panna.

1. Lisage mõõtkava

Mõelge tundele, mis tekib, kui näete esmakordselt enda ees võimast mägist maastikku. Võrreldes nende kõrgustesse küündivate mägede ja sügavate orgude taustal tunnete ennast väikese sipelgana. Kuid selle tunde jäädvustamisega võib tõsiselt hätta jääda. Siit tekibki vajadus mastaapsuse välja toomiseks tekitada pildil võrdlusmomendina skaala. Lihtsalt rändrahnu pildistades puudub vaatajal arusaam selle tegelikust suurusest. Aga kui panete selle rahnu kõrvale seisma inimese, siis ongi töö tehtud. Mastaapide tunnetus ja suuruste kontrastsus on olemas ja kõik saavad aru, kui võimsa nähtusega on tegemist.

Foto: Priit Tammjärv

2. Huvipunkt

Nagu teada, siis hea maastikupilt jagab vaataja tähelepanu mitmete asjade vahel. On huvipakkuvat esiplaani ja sama huvitavat kesk- ja tagaplaani. Nii tekibki põnev suhestus erinevate tasandite vahel. Vahel aga pole pildistaval maastikul selliseid häid valikuid kohe üldse võtta. Kui vaateulatuses on silmapiirini laiuv meri või lõputud heinamaad ehk kuhjaga tühja ala pildil, siis tasuks natuke vaeva näha ja otsida pildile huvipunkt. See võib olla ükskõik milline kivi, puu, hoone või muu objekt. See tekitab vaatajas kohe huvi (nagu nimi ka ütleb). Ideaalis võiks huvipunkt paikneda kolmandike ristumiskohas, aga see jutt läheb juba kompositsiooni valda.

Foto: Priit Tammjärv

3. Suumi sisse

Maastikufotograafias saab edastada tohutult suurt hulka infot, sest pildistades ülilainurkobjektiiviga mahutate jäädvustusele palju objekte. See toimib sageli, kuid võib tekitada ka vastupidise efekti. Liiga palju infot tapab emotsiooni ja pilt muutub vaatajale koormavaks.

Neil puhkudel aitab kitsam selektsioon olulisemast, mida tahate pildiga öelda ja näidata. Selleks tuleb kas siis jalgadega lähemale suumida või spetsiaalse suumobjektiiviga väheoluline välja lõigata. Lihtsuses peitub tihtipeale võlu! Kusjuures tüüpviga on see, et lõikumist tehakse hiljem arvutis. Olge ikka kohapeal avatud mõtlemisega ja katsetage lisaks suurtele avatud vaadetele ka sissesuumitud
variante.

Foto: Priit Tammjärv

4. Taevas või maa?

Maastikupiltide igavikuline küsimus on, kuhu asetada pildil horisont. Järgides kolmandikureeglit on meil väikesed vihjed selleks juba olemas, aga küsimus on pigem selles, kumb on pildil tähtsamal kohal. Vahel ei ole seda kerge otsustada, eriti, kui põnevaid värve ja struktuure on nii üleval kui ka all. Tahaks kõike, aga nagu me teame… Kõike ju ei saa.

Alati tasub võrrelda, kumb on pildi huvides olulisem. Aeg-ajalt tasub horisont jätta ka pildi keskele, aga see pigem erand kui reegel ja nagu me teame, siis enne reeglite rikkumist tuleb need enne endale selgeks teha.

Foto: Priit Tammjärv

Jaga sõpradega


- REKLAAM -