Jaga sõpradega


Peamisi nurinaid portreede ja muid inimesi kujutavate piltide juures kuuleb just sellise
kadreerimise puhul, kui inimene ei ole tervenisti pildil. Üks pole rahul, kuidas jalad kaadri
servast välja ulatuvad, teisele ei meeldi, et kõrvad “kaadri taga” on.

Lihtsamalt nimetatakse seda tehtud või tegemata protsessi inimese lõikamiseks, mis võib ju algajale päris ehmatavalt kõlada. Enamus fotograafe teavad põhitõde, et liigese kohalt ei tohiks lõigata käsi-jalgu ja näppe-varbaid. Samas on ütlus, et reegleid peab tundma selleks,
et neid rikkuda osata. Vastuoluline, kas pole?

- REKLAAM -

Proovin natuke seda asja selgitada.

Milleks me üldse pildistame inimest?

Portreega me tahame anda edasi selle inimese loo. Jutustada oma fotoga mingist hetkest või situatsioonist ja muidugi inimesest endast. Olgu pildiks juhuslik klõps tänavafotograafias või tunde sätitud paraadportree – oluline on kõnetada publikut. Ja mis või kes on reeglina portree peategelaseks? Silmad! Samas ei saa jätta märkamata ka teisi erilisi detaile, mis võivad terve pildi kas päästa või hoopis ära rikkuda. Loomulikult leiame väga kuulsaid ja ka vingeid pilte kinniste silmadega või sootuks selg ees olevatest inimesest. Oluline on märgata ka muid detaile, sest läbi nende saab hakata ehitama portree kompositsiooni. Olgu need siis kortsus käed, tätoveeritud kael, eriline soeng või kulmuneet.

Foto: pixabay.com

Peale pea aga on inimesel veel hulga kehaosi ning kui ei taheta isikut just jalataldadest kuni pealaeni tervelt pildile saada, siis tuleb leida see kompromiss ja õige koht, kust teda “parajaks” lõigata.

Mida peaks ja mida ei tohiks lõigata.

Kirjutatud ja ka kirjutamata reegel on, et lõikamisel tuleks vältida liigeste kohalt poolitamist. Kui kaadri serva jääb käsi, siis pigem sättida sedasi, et kätt poolitatakse käevarrest, mitte aga randmest. Samuti tasuks proovida vältida lõiget keset põlve või hüppeliigest. Kui terved jalad peale ei mahu, siis poolita juba poole sääre juurest. Miks?

Foto: pixabay.com

Asi nimelt selles, et vaataja hakkab kaadri serval lõigatud liigesest otsima, millises suunas jäse edasi läheb. Kui selline efekt tekib, on pilt nässus – foto peategelaseks sai hoomamatus suunas liikuv käsi, mitte hinge peegliks nimetud silmad!

Oluline on ka lõikamise ulatus. Hea tava on ikka märgatav lõikamine. Vaevumärgatav kaadri serva vastas olemine on pigem halb – näiteks kõrva servast on kaadri ääreni vaba ruumi mõned millimeetrid või varbad vastu alumist pildiserva puutumas.

Kui on vaja inimese silmi lähemale tuua, siis paratamatult jääb osa peast kaadrist välja ja jäägu siis juba julgemalt, mitte ainult jupike pealaest. Eriti totrad paistavad pildid, kus on modell vägisi täies suuruses pildile jäetud, aga küljesuhte säilitamiseks on lõikamise ajal lõigatud maha ainult paar juuksetutti.

Foto: pixabay.com

Keerulisemaks läheb siis, kui pildil on mitu inimest ja nad on erinevate pikkustega. Sellise pildi tegemine eeldab pikemat sättimist, lisaks üldise ilme paika saamiseks võiks olla ka inimeste lõikamine võrdne – mitte nii, et pikem mees on poole kehaga ja lühem ainult peaga pildil. Sellistel piltidel oleks hea juba ette mõelda samm kaugemale, kasutada osadel istuvat poosi ja lühemad seisma jätta, et tulemus oleks natukene võrdsem. Ära lähtu lõikamisel lihtsalt soovist seda teha, selle eesmärk on ikka ja alati kogu pildi kompositsiooni tasakaalu viimine!

Foto: pixabay.com

Aga mis juhtub, kui reegleid rikutakse?

Siis läheb just põnevaks. Põnevaks teeb selle katsetamine, kas saab ägeda tulemuse või läheb kõik metsa. Reegleid on lihtsam rikkuda, kui on julgust palju erinevaid poose ja asukohti katsetada. Enamus juhtudel aitab just keskkond selle pildi eriliseks muuta. Astu oma tavapärasest mugavustsoonist välja. Liigu rohkem, katseta pildistada kaugemalt, läbi akna või ukse. Proovi pildistada mitte silmade kõrguselt, vaid mine roni kuhugi kõrgemale või istu sootuks maha. Mida suurem on treenitus, seda paremad tulemused. Proovi, testi, katseta!

Foto: pixabay.com

Tehnika

Tehnika osas on küllaltki vabad käed. Arvestama peaks sellega, et lainurk moonutab näod
lähedalt pildistades piklikuks ja teleobjektiiviga peab fotograaf ise väga kaugel olema, mistõttu õiget võttenurka on päris halb sättida. Soovituslik on kasutada ikka klassikalisi
portreeobjektiivide vahemikke (35mm ekvivalendina 50-135mm), millel oleks tausta
udustamiseks ka mõnusalt lahtise ava võimalus. Samuti on teretulnud katsetused välkude,
peegeldite ja muu sarnasega. Kokkuvõttes aga oleneb kõik sellest, mis on pildi idee. Pole mõtet ette kirjutada, mida tohib ja mida ei tohi kasutada.

Näide elust enesest

Erilised pildid on teinekord just sellised, mida vaadates kratsid kukalt ja küsid, miks nii, kuid tegelikkuses näed asja toimivat ideaalsena. Meenub üks Snäpi keskkonnas portreefoto konkursi võitnud Rasmus Jurkatami pilt. Modellil on põlved just liigesest lõigatud, silmad on kinni ja näpud on millimeetri kaugusel kaadri servast. Aga just nii on see pilt eriline ja žürii hinnangul võidupilt. Sellest aga ei saa teha omakorda reeglit, et vot, järgi neid nüansse ja saadki ägeda pildi. Iga hetk, koht ja modell on omamoodi ja reeglite rikkumised toimivad just ainult teatud situatsioonis.

Soovitus

Üldiselt on nii, et kui portreede pildistamise käppa saad, oled kohe ka teistes žanrites märksa tugevamaks fotograafiks muutunud. Et mitte liiga palju lõikumise peale lootma jääda (sest see ei pruugi pärast õnnestuda!), püüa portreede pildistamisel juba fotografeerides ideaalne kaader ära teha – nii arened ise palju kiiremini ja järeltöötlusele kulub ka vähem aega. Rääkimata siis sellest, et iga hooletult tehtud klõpsu ei saagi korralikuks lõikuda.

Foto: pixabay.com

Jaga sõpradega


- REKLAAM -