Soovitused, kuidas fotol inimtegevust vähendada

Hinnatud maastikufotograaf Andrei Reinol jagab kogemusi oma reisilt Lofootidele, kus hajali majad ja elektriliinid segavad pilditegemist ning ahhetavad turistid pidevalt kaadrisse jäävad. Oskusliku kadreerimisega on aga võimalik igasugune inimtegevus fotodelt peita.  

Igaüks, kes Norras reisil käib teeb kindlasti hulga pilte, mida hiljem hea kodustele näidata.

- REKLAAM -

Maastikud on seal nii fotogeenilised, et patt oleks kaamera päästikule mitte vajutada. Kaunid kalurikülad oma punaste majadega, valged kirikud mägede vahel, pikad sillad rannikuid ühendamas. Kindlasti on välja kujunenud külastatuimad kohad ja seal siis ka sarnaseid pilte jäädvustatakse. Suundudes oma fototripil Lofootide saarestikku, oli minu soov püüda pildile aga just inimese poolt puutumatuid maastikke. Arvamus oli, et saarestik on piisavalt suur ning küll selleks võimalused tekivad. Tegelikkuses aga ei olnudki asi nii lihtne.

Autoga sõites märkad sa mitmeid potentsiaalseid pildikohti teineteise järel. Paraku on teed seal kitsad ja igal pool peatumiseks võimalusi ei ole. Ja kui see võimalus tekib, siis oled jälle vales kohas. Kuna sõit on pikk ja aeg on väga planeeritud, siis ei olnud võimalus ka õigeid valgusolusid ootama jääda. Päris paljud hetked tuligi vaid mälestustes kaasa tuua.

Maastik on välja kujunenud nii, et seal, kus on tasasem maa, seal on ka inimasustus. Kogu suurem teede taristu jookseb ranniku äärt mööda. Ülejäänud maa koosneb järsult tõusvatest kivistest mägedest. Metsa on seal vähe ja see, kes omab lagedat maad, on rikas mees, omades heinamaid, kus liiguvad lambad ja hobused. Need loomad on ka kindlasti üks osa Norra maastikest.

Roni kõrgemale

Püüdes aga teha loodusest pilti, siis pea igal sammul jääb inimtegevus peale. Asustus on hajutatud ning majad, aiad, sillad, postid ja liinid paistavad igalt poolt sisse. Aga alati on võimalus võtta seljakott selga ja jalgsi mõni matkarada ette võtta. Neid seal jagub.

Mägesid ja künkaid on palju ning peaaegu kõigi otsa ka mõni rada viib. Tipust avanevad vaated on seda pingutust kindlasti väärt. Eriti veel päikesetõusu või -loojangu hetkel. Kuigi ka seal paistab tihti inimasustus välja, siis õige võttenurk annab võimaluse seda varjata. Majad ja külad paistavad kauged ning ei jää nii häirivalt pildile. Astudes mõned sammud mäe servast kaugemale ning pildistades pisut madalamalt, saab all olevad majad mägede taha peita. Mõne aja möödudes tekib juba vilumus sellised kaadreid jäädvustada. Püüad inimtekkelise objekti varjata looduslikuga, kasutad kitsamat fookuskaugust, pildistad püstkaadrit, valid sobiva võttenurga.

Vali õige aeg

Päevasel ajal liigub huvilisi pea kõikides kohtades palju. See on ka täiesti arusaadav. Vaated on kaunid ja meelitavad huvilisi ligi. Siingi saab veidi sättides seda aspekti vähendada. Päikesetõusul ja peale loojangut jäävad vaid vähesed turistid ootele. Seega ei ole inimesi pildil ning saab rahulikult meeldiva kadreeringu paika sättida. Fotograafidega, kes aga statiividega ringi liiguvad, jõuab üldiselt kokkuleppele ning paludes astuvad nad pildi tegemise hetkeks sammu tahapoole.

Ilmastik Lofootidel on pildistamiseks väljakutset esitav. Üldiselt on ilm tuuline, vihm ja päike vahetavad päeva jooksul mitu korda teatepulka. Magusad on need hetked, kui mäetipud punetavad või rannaäär kuldseks värvub. Pilvisus on siin tihtipeale madal ja mäetipud peituvad nendesse. Valgus ei ole siis aga ere ning pilved töötavad hästi peegeldina. Lofootidele väga iseäraliku atmosfääriga pilte saab ilusti teha siis ka päevasel ajal. Õhk on aga niiske ning fototehnikat tuleb selle eest kaitsta. Kui laussadu teid reisipäevade jooksul ei taba, siis pildistamist jagub iga ilmaga. Just muutlikud hetked teevad pildid omapäraseks ning iga koht võib erineda eile siin tehtud kuvadest.

Vali õige koht

Ka ranniku ääres on olud väga muutuvad. Tõus ja mõõn annavad lühikese aja möödudes täiesti erineva pildi. Lauge merepõhi võib juba mõne tunni möödudes olla mäslevate lainete all. Liikuv vesi, peegeldused, merepõhja mustrid ja vetikad annavad väga palju võimalusi lõpututeks esiplaanideks. Kestaks vaid see kuldne tund veidi kauem! Kõrged mäed annavad siin väikese eelise. Kuna tõusev päike end veel hetke mägede taga peidab, siis selline valgus võimaldab pikemalt hommikust atmosfääri tabada. Kui aga esimesed päikesekiired välja tulevad, saab edukalt külg ja tagantvalgust ära kasutada.

Kui valgusolud lubavad, võib ka päevasel ajal edukalt pilti teha. Pilved on siin kindlasti suureks abiks. Kasutades veidi pikemat säri, saab tekitada neisse mõnusamat liikumist. Ka lained ja merevesi jäävad sel viisil pildistades mõnusalt siidised. Rannikuäärsed on siin aga kõik väga fotogeenilised, erinevad teineteisest, tänane kaunim kui eilne. Õhtuks tuleb leida uus võttekoht ja siis tuleb teha taaskord otsus – kas ronida mäetippu või leida lihtsalt mõni avarama paigaga maastik.

Loodus ja vaated on nii võimsad, et kauniste piltidega tuleb sealt tagasi igaüks.

Andrei Reinol on rahvusvaheliselt tunnustatud maastikufotograaf ja personaalkoolitaja.

Tema tegemistel saab silma peal hoida tema FB fotolehel https://www.facebook.com/AndreiReinolLandscapePhotography/

Sealt saab infot ka tema maastikufoto individuaaltundide kohta.

Kaadritaguseid hetki näeb Instagramikontol https://www.instagram.com/andreireinol/

Portfoolio ja galeriidega saab tutvuda kodulehel https://www.andreireinol.com/