Iga fotograafi tehtud pilt on kaudses mõttes autoportree temast endast. See kätkeb endas ainult talle omast, ainulaadset vaadet maailmale, asjadele, sündmustele. Fotodel on alati autori nägemus ja mõtted, iseasi, kui teadlikult kõik seda teevad. Kes märkab tänaval kõndides inimesi ja emotsioone, kellel jagub silmi majadele, taevale, arhitektuurile – me kõik oleme erinevad ja see kajastub ka meie fotodes.
Fotograafina otsustate ju ainult teie ise, mida, kuidas ja mil viisil pildistate. Mida märkate hetkes ja millele tahate vaatajate tähelepanu juhtida, mis on oluline ja mis ebaoluline. Oma stiili kujunemise protsessi võib lihtsamaks teha ka küsimus, mida fotograafile just ei meeldi pildistada ehk välistamismeetod. See annab suurepärase võimaluse keskenduda sellele, mis alles jääb ja kirgi kütab.
Parimad fotograafid ongi need, kelle fotod vastavad nende isiksusele ehk fotograaf ei püüa teadlikult ennast peita. Kaamera kui tööriista kasutamine enda mõtete selgitamiseks ja maailmapildi kuvamiseks on suur oskus, just sellel hetkel hakkavad pildid jutustama lugusid hoopis mitmetahulisemalt.
Loomulikult on iga pildi staariks siiski pildistatavad, olgu seal siis inimesed või majoneesipurk. Kuid alles autoripoolne käekiri ja puudutus äratab liikumatud staarid tõeliselt ellu – täpselt nagu raamatutes, kus kirjanik otsustab sõnu valides, kes on hea ja kes on kuri kangelane.
Ja siit ka küsimus – mida räägivad sinu pildid sinu kohta? Kas eelistad pildistada vihmasadu või sulnist loojangut, kas inimestest paluvad rohkem elu hammasrataste vahele jäänud kodutud või õnnelikud armunud?
Vaadake oma pilte, ehk näete sealt oma tujudele ja olemusele üldiselt küllaltki ausat tagasisidet.
