Nagu kordi ka meie poolt räägitud, on kompositsioon väga tugev argument eristamaks head pilti suurepärasest. Sageli on tsiteeritud reegleid, millest soovitatakse kinni pidada ja siis vahel ka neid rikkuda. Küll aga räägitakse harvem pildi laiuse ja kõrguse omavahelisest suhtest ja selle mõjust fotole.
Kuvasuhe võib kaasa tuua kompositsiooni võimenduse või samas selle hoopis hävitada. Liiga sageli on kuvasuhte üle arutlemine täiesti teenimatult viimane detail pildi valmimise protsessis. Veelgi halvem on kuvasuhte muutmine, et järeltöötluses halba pilti kuidagimoodi päästa.
Tekib õigustatud küsimus – kuidas mõjutab pildi kuvasuhe selle sisu? Alljärgnevalt kaalun ja arutlen erinevate variantide üle, millal on sellest toimingust kasu ja kus võib alt minna.
1:1 ehk ruudukujuline formaat
Ruudukujulist pildiformaati saab kasutada sageli pildi sisu lihtsustamiseks ning pildi keskel oleva objekti silmatorkavamaks muutmisel. Hoides pildi laiust samaväärsena kõrgusega, muutub viis, kuidas me seda jäädvustust hindame. Puudub vajadus pikemalt pilguga libiseda vasakult paremal, ülevalt alla ja vastupidi. Ruut on üks tootefotograafide lemmikuid, et vältida liigset tühja ruumi horisontaal- või vertikaalteljel.
Ruuduformaat pakub teistes žanrites ka hea võimaluse rikkuda reegleid, näiteks asetades horisont pildi keskele või paigutada pildistav keskele, mitte tavapärase kolmandike piirjoonele. Sageli kohtate 1:1 kuvasuhet ka minimalismi žanris (sellest ilmus meil ka üks täpsustav artikkel: 85. Katsetame minimalistlike ehk “lihtsate” fotode tegemist – Fotojutud).
4:3 formaat
See formaat on vaikevalikuks kaamerates, mis töötavad nn neli kolmandikku süsteemis (Panasonic, Olympus). 4:3 kuvasuhtega pilt on laiem kui kõrgem ning see tähendab, et silm hakkab liikuma ühest servast teise suunal. Kuna foto kõrgus on siiski piisavalt suur, siis sobib see hästi ülevaatliku tulemuse saavutamiseks. Nii öelda pildi info haldamine on kompaktsem ja tulemus tihti rohkem sügavust esiletoov.
6:4 kuvasuhe formaat (nimetatakse ka 3:2)
See formaat on vaikimisi kuvasuhe 35 mm filmi jaoks ja on seega enamus täis- ja poolkaaderkaamerates kasutusel (nt Nikon, Canon jne). Selle formaadi juures on juba laius oluliselt suurem kui pildi kõrgus. Taas on pilgu rändamise ulatus horisontaalselt servast serva märkimisväärsem. Väikeseks murekohaks on asjaolu, et esiplaanil (või ka tagaplaanil!) olevate objektide pildistamine (näiteks lainurkobjektiiviga) on raskem, sest vertikaalselt võib ruumist puudust tulla. Kaugemate objektide puhul seda muret eriti ei ole, mida lähemal pildistatav on, seda rohkem on pusimist.
16:9 laiekraan/panoraamformaat
Eriti viimasel ajal populaarsust võitnud formaat. Sarnast formaati kasutavad paljud telerid, arvutimonitorid ja telefonid. Jõudsalt laiusesse veninud pilt seab aga omad piirangud – vertikaalne „mängumaa“ mahutamaks kaadrisse ära piisavalt kõrgeid struktuure on veelgi raskem. Lohutuseks võib öelda, et näiteks maastikuid või linnavaateid pildistades jagub pea alati piisavalt horisontaalseid võimalusi, olgu selleks siis metsatukk või linnasiluett.
12:6 või 18:6 panoraamformaat
Neid formaate kutsutakse ka 2:1 või 3:1 panoraamvorminguks. Sarnased tulemused tekivad siis, kui kokku liita kaks või enam pilti ühtseks panoraampildiks. Selliste tööde printimine (näiteks koju seinale) on veidi keerulisem ja nõuab spetsiaalset tehnikat. Sageli tuleb seda hoopis lasta teha mõnel trükifirmal, aga tulemus on seda vaeva väärt! Panoraamformaat on väga efektne eriti maastikufotode puhul, kuid pildi planeerimine nõuab väga suurt ja põhjalikku eeltööd.
Püst/portreeformaat (sõltumata kuvasuhtest)
Nagu nimigi ütleb, siis on see formaat kõige sobilikumaks portreede pildistamisel, kuna nii mahub pildile rohkem seisvat (loe: püstist) inimest. Selles formaadis on kssvõi maastike pildistamiseks oluliselt vähem võimalusi, sest hea kompositsiooni saamiseks peaks olema see pildil mõnusalt tasakaalus, aga 6:4 kuvasuhtes on seda keerulisem teha, kuna pilt on laiuse suhtes liiga kõrge. Pigem soovitaks siinkohal „paksemaid” pilte kuvasuhetega 4:3, 7:6 või 5:4.
Kokkuvõtlikult öeldes on loomulikult lõplik kuvasuhte valik konkreetse pildistaja kätes. Nagu teada, kinnitavad erandid reeglit. Katsetades erinevaid formaate saab lõpptulemusega vabalt mängida uutes huvitavates suundades ja pole head ega halba formaati, vaid õnnestunud või ebaõnnestunud foto. Kuvasuhte muutmisel näiteks ruudust panoraami näete väga hästi, kuidas tähelepanupunkt muutub ja sellega koos ka terve pildiga jutustatav lugu.
