Lihtsam on küsida, raskem vastata. Täpne määratlus ongi keeruline, sest kõigil on selles suhtes oma arvamus. Kõik sõltub sellest, kellega abstraktsionismi teemal räägite.
Vaatamata arvamuste rohkusele üritan idee edasi anda.
Abstraktne fotograafia pole konkreetne stiil või tehnika. Stiililt ja lähenemisviisilt on ka see suund viimase sajandi jooksul kõvasti muutunud, kuid kõikidel abstraktsetel fotodel on üks ühine joon – neil välditakse klassikalist sümboolset esitlemist. Pildilt puudub konkreetne äratuntav objekt või sündmus, pigem keskendutakse värvile, kujunditele ja tekstuurile.
Eelmise sajandi 30ndatel sai abstraktsionistlik suund ja väljenduslaad rahvusvaheliselt kuulsaks ning tunnustatuks. Esimeste pioneeride hulka kuulusid Alfred Stieglitz, Edward Weston ja Dora Maar.
Mõne fotograafi jaoks oli piltide tegemise protsess sama oluline kui tulemus ise. Viimane tähendas omakorda seda, et sel ajaperioodil avastati ja prooviti uusi tehnikaid ja uusi pildistamisviise.
Suur osa abstraktsest fotograafiast hõlmab tänapäeval harjumatuid kaadreid ja vaatenurki. Nendega üritatakse meie silmi ja meeli petta, et poleks aru saada, mida nad vaatavad. Sageli kohtame sellistes piltides suurt kontrasti, teravat rõhku geomeetrilistele struktuuridele jms.
Kui teil tekib soov proovida saavutada sama, siis annan alljärgnevalt mõned vihjed.
Tehke pilt, mis oleks fookusest väljas. Igal pool koolitustel räägitakse, et üks esimesi asju, mida tuleb teha, on objektid fookusesse saada. Teadagi hakkab inimene otsima pildilt just fookuses olevaid esemeid ja objekte. Kui aga jätate meelega oma pildi põhisisu fookusest välja, siis vaataja on sunnitud aduma seda pilti hoopis uutest perspektiividest – hindama valgus, värve, kujundeid jne.
Pilt liikumisel/liikumisest. Kas nihutate esemeid või liigutate kaamerat, mõlemal juhul on tulemuseks omanäoline ja huvitav saavutus. Piisavalt pika säriajaga õnnestub saada ebaühtlase kontuuriga liikuvaid objekte või triipjaid detaile maastikust. Võite ka teadlikult liigutada enda ees olevat objekti, et võimendada liikuvuse efekti ja ebamäärasust. Rakendage fantaasia tööle!
Korduvus. Kordamine on tehnika, mida saab abstraktses fotograafias edukalt kasutada ning see paneb vaataja märkama erinevaid mustreid ja kujundeid, mitte niivõrd subjekti ise. Proovige leida arhitektuurist mustreid ja elimineerige pildilt kõik muu. Selle asemel, et pildistada kogu hoonet, keskenduge vaid teatud detailidele. Modernistlikud ehitised on selles osas head abimehed – seal leidub puhtaid ja sujuvaid jooni. Ka must-valge töötlus on siin aeg ajalt kasulik lahendus.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et abstraktsionism on hea võimalus rikkuda teadlikult fotograafia reegleid ja väljenduda omanäoliselt, kuid tasub meeles pidada, et iga suvaline ja teadlikult untsu keeratud pilt ei ole veel alati kunst ja abstraktne fotograafia. Igal juhul soovitan näiliselt raisku läinud fotot enne lõplikult arvutist kustutamist vaadata korraks ka teise pilguga – ehk on see just see, mida sa öelda tahtsidki?
