Teravussügavuse all mõistetakse sellist pildiefekti (depth of field – DOF), kus teie poolt fokusseeritud ese või objekt on ilusasti terav, aga selle ees ja taga olevad objektid on udused.
Alustava fotograafina ei pruugi teil veel selle mõistega olla tihedat kokkupuudet, aga igal juhul tasub see endale selgeks teha.
Alustuseks tuleb öelda, et on kolm tegurit, mis mõjutavad teie pildi teravussügavuse ulatust. Nendeks on objektiivi ava, eseme kaugus kaamerast ja objektiivi enda fookuskaugus. Räägime kõigest kordamööda.
Kuidas mõjutab ava teravussügavust?
Ava suurusest sõltub, kui palju valgust pääseb läbi kaamera sisemuses peituvale sensorile. Mida lahtisem ava, seda rohkem valgust läbi pääseb ja seda hämaramas saate te pilti teha. Teravussügavuse osas on aga loogika väga lihtne – mida lahtisem (kaamera ekraanil väiksem ava number) ava, seda kitsam on teravussügavus. Ehk siis pildil on fookuses väga vähe asju, ülejäänu on kõik udune. Mida väiksemaks läheb ava (kaamera ekraanil ava number suuremaks), seda laiemaks muutub teravussügavus (ja seda rohkem objekte on teie pildil ka teravad).
Näiteks f/2.8 ava puhul on väga kitsas teravusügavus ja f/11 puhul on see ala oluliselt laiem.
Kuidas mõjutab kaugus objektist teravussügavust?
Ka siin on loogika üsna lihtne – mida lähemal olete oma fotoaparaadiga objektile, seda väiksemaks muutub teravussügavus. Mida kaugemal on objekt teist, seda suuremaks läheb teravussügavus.
Kuidas mõjutab teravussügavust objektiivi fookuskaugus?
Fookuskaugus objektiivil tähendab, kui suur on selle objektiivi suurendusaste. See võib tunduda veidi keeruline, aga lühidalt kokkuvõttes on seos järgmine – mida suurem on millimeetrite arv objektiivil (pilti sisse suumides), seda kitsam on teravussügavus. Toome sellise näite – objekt asub teist 10 m kaugusel. Fookuskaugusega 50 mm (ja ava f/4) pildistades oleks teravussügavuse vahemik 7,5-14,7 meetrit (ehk siis DOF-i koguulatus oleks 7,2 m). Kui aga suumite samast kohast oma objektiiviga 100 mm peale, siis on teravusügavuse vahemik 9,2-10,9 m (ehk siis DOF ulatus langeb 1,7 m peale).
Kombineerime korraks seda liikumisega objektist kaugemale – kui liiguksite 100 mm fookuskaugusega objektist näiteks 20 m kaugusele, siis on teravussügavus peaaegu sama mis 10 meetri pealt 50 mm fookuskaugusega tehtud pilt.
Kui ise seadistamine tundub olevat liiga keeruline, siis paljudel kaameratel on need juba ette programmeeritud. Kui valite portree pildistamise režiimi, siis saate väiksema teravussügavuse. Maastikurežiimi korral annab kaamera jällegi vastupidiselt suurema teravussügavuse. Kui teie kaamera aga võimaldab valida poolautomaatseid programme, siis soovitatakse valida ava prioriteediga programm. Nii saate ise ette määrata teravussügavuse (ava suuruse reguleerimisega) ja kaamera reguleerib pildi säritust vastava säriajaga. Siinkohal tuleb jällegi meeles pidada seda, et alati ei pruugi aparaadi enda poolt valitud säriaeg sobida, seda eriti kehvades valgusoludes, kus säriajad kipuvad venima pikaks ja pildid muutuvad uduseks (osavamad kasutavad sellisel juhul statiivi ja/või kõrgemat ISO).
Meeles tuleb pidada ka seda, et teravussügavus ei jaotu fookuspunkti ees ja taga ühtlaselt. See jaotus on umbmääraselt nii – 1/3 ees ja 2/3 objekti taga. Fookuskauguse kasvades muutub see võrdsemaks.
Kitsam/väiksem teravussügavus on hea viis oma objekti taustast eristada ja sobib suurepäraselt portreepiltide jaoks. Hea on see ka näiteks eluslooduse pildistamisel, kui on soov, et objekt eristuks rohkem taustast. Neid kasutusalasid on loomulikult rohkem.
Samas on maastikufotograafias oluline, et võimalikult palju objekte oleks fookuses. Lainurkobjektiiv koos väikese fookuskaugusega on selleks suureks abiks.
Lõpetuseks lisan, et nii lahtisema kui ka kitsama ava soovi korral tasuks enamuste objektiivide juures vältida äärmuslikke ehk piiripealseid ava numbreid, kuna siis ei kipu objektiiv olema oma teravuse tipul.
