Jaga sõpradega


Kuskil ilmub superlahe foto, keegi sai tuhat laiki või hankis mõni kolleeg uue objektiivi – kohe on sellel inimesel seljas kari kadedaid inimesi, kellel on midagi öelda. Tavaliselt pole need ütlemised eriti sisukad ja seda kindlal põhjusel – kade inimene ajab lihtsalt lolli juttu.

- REKLAAM -

Healoomuline kadedus on tegelikult igas eluvaldkonnas täiesti normaalne reaktsioon, see on lausa edasiviiv jõud, motivaator, tagant utsitaja.

Kui aga kadedustunne muutub koormavaks ning teeb päriselt nii vaimule kui kehale haiget, siis tasub pilk lihtsalt eemale pöörata ja keskenduda sellele, mis endal hästi on. Pole tähtis, kui populaarne sa ise oled, kui hea pildi sa teinud oled, kui vinge tehnika sul kotis on, sinust kõvemaid tegijaid jätkub alati! Ela selle teadmisega ja naudi oma loodut.

Sageli kipume suures tuhinas ära unustama teadmise, et mitte ainult ei tasu unistada parematest tulemustest, vaid tuleb rõõmustada ka selle üle, mis meil juba olemas on, kuhu me oleme jõudnud ja mida juba oskame.

Sama loogika puudutab absoluutselt kõike – fotovarustust, tulemusi, auhindu ja muud. Alati on kellelgi uuem ja võimsam kaamera, valgusjõulisem objektiiv või miskit sarnast. Me ei jõua ega tahagi ju tegelikult selle tehnilise võidujooksuga kaasa tormata. Kui sul juba on kotis oma kaamera, siis oledki võidumees. Kui lisaks on ka oskus sellega midagi peale hakata, ongi sul võimalus alustada oma pildilugude jutustamisega. Kui käed-jalad endal on tegemist täis, siis pole aega ka kadetseda.

Rahulolu retseptiks piisab sellest, kui võtate olemasolevatest võimalustest parima. Alati on ruumi arenemiseks ja see käib fotohobiga paratamatult kaasas. Aga nina krimpsu tõmmata ja näha seda, mis on puudu, on halvav ja pärssiv eluviis ning uskuge mind, teised ei pea teid sellisel juhul eriti meeldivaks inimeseks.

Jaga sõpradega


- REKLAAM -