Sportlasi võib oma igapäevaste treeningutega pidada fotograafidele heaks eeskujuks. Neil on erinevad treeningkavad erinevatele lihasgruppidele, erinevad harjutused suunitlusega vastupidavusele, kiirusele ja jõule, et keha areneks ühtlaselt ja harmooniliselt. Miks ei võiks samamoodi talitada ka pilte tegev inimene, et mitmekesistada oma vaateid ja harjumusi?
Kõige väärtuslikum, mis meil fotograafina on, on meie silmad ja meie “silmad”. Ilma jutumärkideta silmadega on lihtne – pimedal inimesel ei tule ilmselt pildistamine eriti hästi välja. “Silmade” all mõtlen aga hoopis võimet momente tabada, neid hiljem oskuslikult töödelda ja muidugi loomingut selle mõiste kõige laiemas mõttes.
Erinevus, mis aitab eristada keskpärast piltnikku suurepärasest tegijast, ei ole tema kaamera, vaid hoopiski tema nägemus ja perspektiivitunnetus maailmast. Tõsised spetsialistid suudavad kasutada ükskõik millise tasemega kaameraid, et väljendada enda huvitavaid tähelepanekuid. Uudishimu ja kirg ei hooli tehnilistest puudujääkidest ja panevad tegutsema ka kõrges eas pildistamishuvilise.
Kui teie hobiks oleks näiteks kulturism, siis peaksite ju iga päev treenima oma erinevaid lihaseid, et püsida vormis ja saavutada püstitatud eesmärgid. Ühel päeval teete seljalihaste harjutusi, teisel päeval jalgadele jne. Sarnaselt kulturismiga võiksite te fotoalal treenida oma “silmi” samamoodi – mõistlikult erinevatesse gruppidesse jaotatuna. Ühel päeval käite väljas pildistamas, teisel päeval keskendute pilditöötlusele, kolmandal päeval sirvite fotoraamatut ja neljandal päeval surfate hoopis netis fotoalaseid Youtube’i loenguid kuulates.
Edu võti peitub variatsioonis. Otsige oma fototegemistes mitmekesisust. Muide, alati ei pea kaamerat kindla sihiga kaasas lohistama, ka niisama jalutamine ja ümbruse märkamine võib anda edaspidiseks häid ideid.
