Kui sinu elus korraldataks selline eksperiment, kus pead veetma mingi aja ilma võimalusteta sotsiaalmeediasse postitada, kas oleksid ikka sama aktiivne piltnik? Kõik muu oleks kättesaadav ja loetav, aga ise pilte avaldada ei saaks. Kas peeglisse vaadates peaksid tõdema, et pool elu on nüüd halvatud ning jääd lootusetult ringist maha või jäädvustad pilte sama kirglikult edasi, sest sa oled fotograaf, mitte artist?
Teadlased ja inimhingede insenerid tunnevad kahte tüüpi motivatsiooni – sisemist ja välimist. Esimene ehk sisemine eeldab inimese enda seest lävivat impulssi tegutseda ja jäädvustada hetki puhtalt iseenda otstarbeks ja mälestusteks, selle asemel, et otsida mingit välist tunnustust. Välimine seevastu on ajendatud paljuski püüdlusest meeldida teistele ja saada sealt positiivset tagasisidet, mis omakorda tegutsema paneb.
Inimese arengu on tähtsal kohal nii sisemine kui ka väline motivatsioon. Parajal hulgal enesearmastust ja tunnustamisvajadust on alati okei. Kuid kui otsid tõelist õnne ja olla produktiivne, siis tasuks rõhutada just sisemise motivatsiooni osatähtsust.
Võimalus teha pilte on tegelikult juba iseenesest pisike autasu sinu kui isiku jaoks. Omades kaamerat, liikudes ringi, avastades uusi ja vanu kohti, hetki ja emotsioone igale maitsele… 🙂
Keegi ei garanteeri sulle edu ja kuulsust pilte tehes, samamoodi ei garanteeri hea pilt sotsiaalmeedias suurt hulka laike. Aga olla sõber oma sisemise motivatsiooniga ja sellega mõnusalt koostööd tehes on tegelikult väärtus omaette. Miks mitte siis seda nautida, kasvõi 5 minutit päevas.
Seega, kui otsid ehedat motivatsiooni, siis piilu enda sisse. Sealt tuleb see varem või hiljem ikkagi välja. Kirg oma hobi suhtes puhub motivatsiooniga pärituult.
