Esiteks ütleme ära kohe peamise – ära kunagi võrdle ega samasta ennast teiste fotograafidega. Mida tuleks võrrelda, on ainult enda varasemaid pilte praegustega.
Kas oled täna rahul võrreldes sellega, mida tegid mõned aastad tagasi?
Enda võrdlemisel teiste piltnikega on peamiseks probleemiks, et meil on täiesti erinevad eluviisid ja eluolud. Mõnel fotograafil pole lapsi ega peret, pole jäika sidet kodukohaga ja ta saab vabalt maailmas ringi rännata, avastades eksootilisi paiku ja elades eeskätt endale. Teisel jälle on Hunt Kriimsilmale kohaselt 7 ametit ning hoolt vajav elamine linna ääres pere ja muude kohustuste keskel. Nii need erinevad võimalused hobi suhtes tekivadki.
Siiski ei tohiks me üksteise võimaluste suhtes kadedad olla. Mõista ja aru saada, mis valikuid igaüks oma elus teeb, on väärtus omaette. Elu ainult reisikoti najal ei pruugigi olla nii särav, nagu pildid seda vahendavad. Bahama loojang või äikeseline Austraalia ei pruugi alati asendada kodusoojust ja turvatunnet. Aga kui mõnele see sobib, siis miks ka mitte? Rõõmustame koos nendega…. 🙂
Kodukootud fotograafia ja avastatud lähimaakonnad võivad pakkuda sama palju elamusi nii tervele perele kui ka iseendale. Oluline on nautida protsessi ja tunda rõõmu nii tegemisest endast kui ka saadavast pildialbumist.
Mõistlik konkurents on ju iseenesest tervitatav jõud, mis aitab meil teha paremaid pilte ja end arendada. Kuid võistelda tasub eeskätt iseendaga, mitte nendega, kellel sinu tegemistest niikuinii ükskõik on. Las need tipud elavad oma elu. Rahvas räägib, et tipus pidavat hõre õhk olema… tehke sellest nüüd ise järeldus… 🙂
Leidke endas see fotograaf, kes teeb asju paremini, kui nädal tagasi ja teeb veelgi paremini, kui aasta tagasi. Enesekriitika varasemate saavutuste üle on hea hüppelaud edasiseks. Nautige oma loomingut ja arengut just nende võimaluste ja valikute piires, mida saate ja tahate teha!
