Fotograaf Henri Cartier-Bressoni ütles, et väikese tüki juustu saamiseks tuleb lehma korralikult lüpsta.
Et tabada õiget hetke, tuleb sageli teha hulganisti erinevaid pilte ja alles hiljem neist õige välja valida. Kui toimub midagi huvitavat ja meeldejäävat, liigu ringi ja vajuta pidevalt päästikule.
Mõnikord on hiljem avastatud “suvaline” pilt oluliselt huvitavam ja sisukam, kui kindlapeale tehtud foto sellest peamisest hetkest, mida püüdma läksid. Korralik valikuvabadus mitme erineva pildi vahel on igatahes parem, kui üks ja ainus nn õige nurga alt tehtud untsus või lihtsalt igav foto.
Proovige samm lähemalt ja tehke pilt, samm kaugemalt ja tehke jälle pilt, tiirelge ja keerelge, ärge jätke võimalust, et mõni vaatenurk uurimata või mõnelt kättesaadavalt kõrguselt pilt tegemata jääks. Suumige jalgade ja kätega, muutke seadeid. Pildistage seni, kuni jõud otsa saab, sest siis ei jää hiljem kahetsus hinge närima, et “ma oleks ju võinud ka niimoodi proovida”. Küll te jõuate ülejäänud pärast arvutis ära kustutada, sellega on aega.
Miks siis piirduda vaid 1-2 pildiga… Lüpske seda lehma nii palju kui jaksate…
