Siinkohal tasub meenutada ühte vana nalja meie rahvuse kohta.
Ameeriklane, jaapanlane ja eestlane lähevad loomaaeda. Elevandiaediku ees mõtleb ameeriklane, et kui loom maha müüa, saaks palju raha. Jaapanlane mõtleb, kuidas elevant ehitatud on. Eestlane mõtleb aga, mida elevant temast küll arvab.
Kui palju me tavaelus ja ka fotograafias sõltume teiste arvamusest? Enne kui küsid teiselt fotograafilt arvamust oma pildi kohta, küsi sedasama iseendalt. „Kas mulle meeldib minu foto?” Kui JAH, siis miks sa üldse hoolid sellest, mida teised arvavad?
Paljud pildistajad tunnevad ennast seda hobi harrastades pikka aega ebakindlalt, mõni vähem, mõni rohkem. Põhjuseid on erinevaid, mõnel on vähe teoreetilisi teadmisi, mõnel napib praktikat. Seda enam hoolime me siis teiste arvamusest ja kriitikast ning tihti isegi ebaproportsionaalselt palju.
Konstruktiivne ja õpetlik tagasiside on hea õppeprotsessi osa ning seda täielikult eirata ei tasu. Kuid piir asjaliku pildianalüüsi ja halvustava kommentaari vahel on õhkõrn ning paraku astutakse sellest hooga üle. Tulemuseks on vimm ja solvumine ning pidur pildistamistuhinale ehk kaotajaks jääb fotosõber ise. Karm reaalsus on, et võõras inimene ütleb kergelt halvasti, aga tegelikult ei huvita teda sinu tegemised üldse.
Kui tegemist ei ole töötava ja rahateeniva elukutselise professionaaliga, siis meie hobi on ikkagi ju meie endi jaoks. Eesmärk on valmistada rõõmu iseendale nii pildistamistegevuse kui ka lõpptulemuse nautimisega.
Seega naudi seda kõike kui omaette nähtust – sina, hetk ja pilt. Ja muu tegelikult väga ei
loegi, fotovabadus on selleks liiga vahva asi.
Ja keda see elevandi arvamus ikka huvitab…?
