Olen läbi ja lõhki hommikuinimene. Kui on ilus ilm ja kui on võimalust, võtan kohe fotoaparaadi ja sukeldun hommikust loodust avastama. Sellel oktoobrikuu hommikul oli esimene korralik öökülm muutnud päeva alguse eriliselt kauniks ja säravaks. Kuna tol päeval ei olnud võimalust kusagile kaugemale minna, otsisin pildile jäädvustamiseks ilu kodu lähedusest.Üksik kitseke oli aeda õunu otsima tulnud. Kitsega kohtumisega ma paraku sel hommikul ei osanud arvestada ja kuniks aparaati seadistasin, jõudis kitseke juba püüdmatusse kaugusesse kekselda. Kuna olin juba ennast kõhuli sättinud, paistis ka külmast sätendav hommik hoopis teise nurga alt.

Märkasin kohe enda ees külmunud maasikapuhmast koos ilusa ja särava punase maasikaga. Lähemalt uurides nägin ka värskelt puhkenud ja samas külmavõetud maasikaõit. Nii ma seda puhmast klõpsisin ja olin õnnelik oma selle hommikuse leiu üle.
Hiljem arvutist pilti vaadates tundus mulle endalegi, et selle pildi peal said justkui kokku kõik aastaajad korraga.

- REKLAAM -